Kane`i näol on siis tegu puritaanist seiklejaga. Puritaanid... Mäletatavasti oli tegu 17. sajandi Inglismaal tegutsenud fundamentaalkalvinistliku sektiga, mis sajandi keskpaigas Oliver Cromwelli juhtimisel riigis diktatuuri kehtestas. Nende kitsarinnalisust ja fanaatilist julmust mäletatakse tänapäevani... ka genotsiid mässulisel Iirimaal kuulub nende "vägitegude" hulka. Kõigest sellest oli Howardi eluajaks muidugi juba palju aega möödas ja ega peakski väga imestama, kui keegi kirjutab näiteks aastal 2200 lugusid vaprast ning õilsast stalinistist või al-quaidalasest.
Solomon Kane on igatahes väga huvitav karakter. Oma rännukire ja berserkiliku võitlusraevuga meenutab ta veidi Conanit... tüdrukuid end tõsikristlaseks pidaval mehel küll nii palju kaelas ei ripu, ehkki päästab ta neid kohati küll. Vanamoelise romantilise kangelasena võitleb Kane igalpool türannia ja kaitsetute kiusamise vastu, likvideerides vaenlasi vähimagi kõhkluseta. Kohati paistab, et talle ei lähe sisimas korda, kas sõbrustada kaaskristlaste või paganatega... ning ka maagia ees ei löö ta väga risti ette. Nii on tegu põnevalt vastuolulise karakteriga ja jääb üle vaid kahetseda, et varalahkunud Howard temast nii vähe kirjutada jõudis.