Peale lyyasaaamist Styygias pageb Conan kõrbeavarustesse, kus saab tunda janusurma piinarikkust. Sellest päästab ta mingi kadunud rahva kadunud linn (neid oli ka kogu maailm paksult täis pikitud - ja igas võimalikus ning võimatus kohas elutsesid kadunud rahvad, nagu poleks ajalugu muuga tegelenudki, kui mingite x hõimude peitmisega, et Conanil tegevust oleks. Lisaks sellele on need rahvad kõik äärmiselt mandunud(selles seiklusehakatises eriti), väga hedonistlikud ja väga moraalilageda, k˜lblusetud... ning vaene vana Tarzan - vabandust, Conan - peab asuma oma missioonile, päästmaks valget naist.
Yhtlasi teeb ta lõpu peale ka linlaste amoraalsusele, mis tema tundeid riivab - moraalijyngriks on see kangelane ka kusagil hakanud! Tea, kas mingi eelalgkristlik rändhõim on ta vahepeal oma meelsusesse pööranud? See on ju tema pyha kohustus. Tema Missioon. Ja siis tuleb standartne surmaheitlus. Kangelane kolli vastu. Mida suurem ja uhkem koll, seda parem. Standartsed stambid teistest Conani lugudest. Ei vähematki sära. Kangelane l2heb ja hakib kolli peeneks. Selle tagajärjel on tal nahal nii palju arme, et ta peaks käima ringi nagu elav näide meditsiiniõpiku lehekylgede jaoks: "Haavade kinnikasvamisest ja erinevas arengujärgus armidest."
Ja loomulikult tuleb ka happy end - neiu viskub Conanile kaela. Ja siis kõnnivad nad minema. Kõik! Läbi! Rahvas võib kergendatult ohata. Maailm on muudetud. Jutt on läbi. Aamen.