Nyyd loost endast. Kauges Vendhya riigis sureb kuningas - ja selle taga näib olevat mingi paha maagide sekt. Lisaks sellele on mängus veel Turaani riigi huvid, ja ei tasu unustada ka nende kahe riigi vahel olevaid sõjakaid afguuli mägilasi, kes on peamiseks põhjuseks, miks kaks riiki teineteisega otseses mõttes ei sõdi. Conan ongi nende mägilaste juures, kuna need on tema hingele lähedaseimad, ja tema yritab nende abil teoks teha oms salakavalaid maailmavallutusplaane.
Barbar on selle aja peale muutunud juba tuntud isikuks, ja nii tahab Vendhya printsess barbari rammu maagidele kätte tasumisel ära kasutada, et nende lõpp ikka hästi kole ja verine oleks. Siin teeb ta aga vaid yhe valearvestuse - alahindab nimelt Conani oskusi ja jultumust, kuna see röövib lihtsalt kauni naisolevuse ära. Temal pole nimelt sugugi tahtmist rikaste lõunamaalastega kaubelda, tema tahab vaid oma afguuli päälikele vabadust - plaanitsedes neid printsessi vastu vahetada.
Sellest läheb lahti yks pöörane poliitiline mäng, kuna asjast saavad teada kõik läheduses viibinud spioonid, ka Turaani ja maagide omad - kes siis seepeale tegutsema hakkavad, nii omaenda kui ka oma riikide huvides. Ja selles mägismaa sasipuntras ei tea keegi täpselt, mis toimub, ka mitte Conan - kuid kõik jõud suunavad tema ja hulga teisi parimaid sõdureid maagide vastu. Sellest kujuneb siis Musta Ringi lõpp... Tegelased on selles loos värvikad, ja usutavad. Nii turaani spioon, kel Conaniga arved klaarida, aga kes yhise hädaohu ees temaga liitub, mägilaste pealik, maagide meeletu armuhull spioon, omaenda väest hullunud maagide liider kui ka printsess, kes (ennäe!) ei tahagi loo lõpus Conanile sylle viskuda, ostab hoopis end vabaks. Kaela viskub ta kangelasele muidugi ka, aga ainult korraks, ja sellises olukorras viskuks vist igayks igayhele sylle.
Ja otse loomulikult meeldis ka loos peituv lõpetamatuse iva. Kas Conan sai ikka oma vastasest lahti - v6i saatis ta viimastel lehek1lgedel vägilast kimbutama vaid mõne oma senisest tapatööst pääsenud teenri...
Kui kangelaslugusid armastada, siis peaks see oma heroilisusega, oma maagiast ja mõõgast pulbitseva värvika maailmaga olema lausa maiuspala. Usun, et taoliste asjade nautijad ei suuda jätmata seda lugu veel teiselgi korral lugemata - ja kolmaski kord pole liiast.Kui ent fantasy pole just see mitte kõige eelistatum kirjanduse liik, ka siis võib see lugu huvi pakkuda - ta on lihtsalt nii tugevasti kirjutatud!