Jutust endast. Conan on kaugel lõunamaal, ainsa sihiga saada kätte yhed legendaarsed kalliskivid. Neist on liikvell legende yle kogu maa ja ilma, ning loomulikult lööb barbarisydames selle peale leegitsema ahnus. Ta pole aga ainus, kes seda kätte saada yritab - ning nyyd läheb lahti peenikene mäng oraaklitel, millest v&otuilde;tavad osa äraostetud ja äraostmata preestrid, ning barbar jääb ellu vaid tänu yhele asjale - et ta oli kunagi yht hoora silmitsema jäänud.
Aga see mäng on vaid pinnapealne, sest iidne ja unustatud linn varjab kohutavaid saladusi ja hirmuäratavaid lugusid oraaklitest, ning seal on peidus jõud, millega heitlemine isegi Conanile liiast.
Loo puhul on kindlasti meeldejääv naistegelane, ja Conani suhtumine temasse. Naine on tema jaoks vaid kui vahend raha hankimisel, puuuduvad mitme loo puhul nii häirivana tundunud tundelisuse ja monogaamsuse jäljed. mees on lihtsalt mees, naine on naine, ja äri on äri.
Teinegi asjaolu jäi selle loo puhul positiivsena silma. Ei olnud neist kalliskividest pikalt juttu, mida varastada taheti, ja ei olnud ka Conanil õnne nende kätttesaamisel. Vastane oli lihtsalt seekord tugevam, ja barbaril vedas, et ta yldse eluga pääses.
Ja kindlasti on våotilde;luv lugeda neid lehekylgi, kus tehakse juttu oraaklist! See mäng usuga on lihtsalt vapustav, ja kindlasti humoorikam, kui enamik surmtõsistest barbarilugudest.