Conana ja Vaaleria satuvad taas Styygiast lõuna poole, mandunud rahvaste maale. Rahvad surevad välja ja Conan ning naine lähevad edasi. Lugu on suuremalt jaolt ootuspärane - aga tänu oma pikkusele siiski piisavalt ladus, et see häirima ei hakkaks.
Algus, lohetapp, ei olnud just haaravaim osa - sest väga raske on nautida teost, millest sa tead juba ette, mis kohe toimuma hakkab - kui tegemist pole just tõelise tipuga. Seda ta aga pole. Niipea, kui mainiti puuviljasid, oli juba selge, mis täpselt juhtub, ja kuna linnastki oli juttu olnud, v6Otilde;is ysna täpselt ka teada, mis on edaspidigi tulekul. Kyll ei olnud see teos aga sams stiilis kirjutatud kuni lõpuni. Teose tagumine osa oli nimelt minu jaoks täis ootamatusi - nii heas, kui halvas mõttes. Ja mulle endale meeldib isegi halb yllatus rohkem, kui täielik ja tavapärane igavus.
Nimelt vihjas rahvaste kirjeldus, nende lugu ja nende nimekasutus millelegi läänepoolsemale - sellal, kui Conani maailm muidu ikka selle Vana Maailma radadel pysib. Seda yllatavam see lõpp minu jaoks oli.
Sellele loole kulunud aega ei saa raisatuks pidada.