Hea jutt, aga milleski siiski kehvem kui enamus selle sarja lugudest.
Stüügia vingeim varas läheb ühte mahajäetud linnas asuvat ürgkurjuse hauakambrit rüüstama. Seal pidi hiidpalju varandusi olema. Kahjuks leiab ta seal oma lolli lõpu ning ühe saagijanuse varganäo tõttu pääseb maailma lahti üks kolm tuhat aastat vana ja hiidkuri maaginäru.
Jutu peategelane on ühe väikeriigi printsess, kelle see maaginäru on oma tulevaseks kallimaks valinud ning keda ta siis öösiti varjukujuna «töötlemas» käib. Viimases hädas pöördub printsess unustatud jumala Mitra poole. Mitra kõnelebki tüdrukuga ning käseb tal üksi öisele tänavale minna. Esimene inimene, keda ta tänaval kohtab, see inimene ongi tema ja maailma päästja maaginärust.
Printsess teebki nõnda ning kohtab tänaval purjus ja brutaalset, hiidkasvu ja sinisilmset põhjamaisest barbarist palgasõdurit. Conani nimelist...
Miks neli? Jutt jätab pisut läbimõtlemata mulje. Conan on sihuke mängukann, tema enda võimed ja oskused ei tähenda otsekui midagi. Häirib ka see, et maaginäru, kelle ees kogu Hübooria maailm väriseb... see maaginäru leiab Conani käe läbi ikka liialt kiire lõpu. Pisut vähe usutav... kuidagi naiivseks jäi!