Peaksin Howardit eelkõige sõna- ja kujutlusvõime; mitte mõttemeistriks. Vähemalt Conani lugude põhjal. Ja olen täiesti nõus L. Sprague de Campi arvamusega, et "A great natural storyteller, Howard developed a distinctive prose style, using such poetic elements as rhythm, alliteration and personification. Varalahkunud kirjanikul oli selge eesmärk ja teadmine oma loomingu suunitlusest. Polnud tema süü, et tollal ilmunud ajakirjad süvaplaaniga lugusid ei avaldanud; ei kahtle, et ka sellistega oleks Howard hakkama saanud.
Niisiis, esimene Conani kogumik eesti keeles. Algab noorukiohtu karujõuga jõhkardi purjuspeaga ärplemisest ja lõpeb vapra väljaastumisega iidsetele monstrumitele ühe neiu elu päästmiseks. Mis mind enam võlus oligi Conani muutumine lugude käigus; tema motivatsioonide tõsinemine ja transparentsus. Conan on barbar - ei hea ega halb tegelane otseselt, ent naudib selgelt autori sümpaatiat. Tema esimesed madistamised ei toimu, ütleme et just kõige õilsamatel motiividel, ent tulemusena on just Conani sekkumine see, mis asjad õiglasse rööpasse keeravad. Hea kangelane mitte omast tahtest... Samas on Conani väärtushinnangud üldiselt paigas ja kuskil musklite all aimdub õilis süda.
Täiskasvanumana on Conanil raskem - kuulsus kohustab - ja üha rohkem tuleb hakata pooli valima. Tema suhted naisterahvastega kannavad kaootilist iseloomu, kuid ometi on ta võimeline armastuseks, hoolimata, et rändrüütli raske leib püsivamate suhete loomise võimatuks teeb. Õnneaeg Belitiga on üürike...siiski midagi Conan sellest õpib.
Minu lemmiklooks on "Shadows in the Moonlight", milles mõnusa madistamise taustal terve draama maha mängitakse. Kui mitu korda on Conanil võimalus võtta vägivallaga neiut? Aga ta ei tee seda - ainult ihaleb eemalt - ja nii on Howardil sedastada tõeliste barbarluse ja "tsiviliseerituse" vahekorda... Et ainult kaunid kunstid, arhitektuur ja riiklus ei tee veel inimesest inimest. Võtnuks Conan tüdrukut, kas oleks viimane talle siis veel hädas appi tõtanud? Igaljuhul oli selle loo inimlik plaan kogumiku tugevaim ning ridade vahele on Howard ühe kauni armastusloo peitnud.
Tugevamad lood on kindlasti "Musta ranniku kuninganna"; "The Tower of the Elephant"; ja "Varjud Zambulas". Ent midagi meeldejäävat leiab muudestki - näiteks see võimas sõtteminemise stseen "Mustas kolossis" või õnnetu kuninganna piinamine nõialoos.
Ühe lihtsa, stiilise, lobeda ja värvika seiklusjutu kirjutamine on igaljuhul raskem kui filosoofiale pretendeeriva psühholoogilise etüüdi tegemine. Inimesest saab rääkida mitmes soustis. Tahumatu, rohmaka ja pisut algelise motivatsiooniga kangelasena on Conan tunduvalt sümpaatsem, kui raskete poliitiliste ideaalide eest võitlevad pühendunud tüübid.
Olen nõus Laur Salundiga, et lugeda tuleks vaheaegadega...kõrvale võiks wõrgust mõne kaardi ja taustmaterjale välja trükkida. Hakkab see maailm elama küll!