Väike seltskond mehi - sõpruskond, kõik Briti saarte tüübid - istub ühe mehe pool kodus, arutatakse asju ja jutt kaldub ajalukku: milline on brittide geneetiline taust, kas on säilinud kaasajal elavaid mälestusi muistsetest religioonidest jms. Nagu tellimise peale on majaperemehe riiulis palju müstilist kirjandust, sh von Junzti Nameless Cults, mida saab jututeemaga kenasti seostada. Minategelane mainib ühe kohalviibija - Ketricki - kohta, et tolle näojoontes on mingi vaevumärgatav võõrapärane (mongoliidne) silmakuju, mis avaldub vaid mõnikord silmi kissitades. Ka kerge susisev s on sellel Ketrickil. Koos vaadatakse ühte barbarite-aegset kirbest, mida majaperemees sõpradele näitab ja Ketricki hooletu vehkimine muistse relvaga tabab peategelast pähe. Löögi tagajärkel kandub mees vaimus kaugesse minevikku, barbarite aega, kus teda ja tema sõpru on parajasti rünnatud, sõbrad tapetud ja väikest kasvu inimlaadsete olevuste kamp valmistub sõprade laipu nahka pistma. Haavatud mees haarab mõõga, muutub berserkiks ja ründab ülekaalukat vaenlast, kes on tema hõimukaaslased tapnud. Pärast versit möllu minevikus tuleb mees teadvusele taas olevikus ja siis tuleb ka puänt, mida ma muidugi ette ütlema ei hakka, aga mis on piisavalt tugev, et oleksin loole peaaegu viie hindeks pannud.