Vaikus on niisiis tollesse pealkirjas mainitud kohta kinni pitseeritud ja eluke paistab üsnagi korras olevat, kuid üksaeg tunneb kuningas Kull vajadust seda Vaikust torkima minna, seal aga tekib mõningaid probleeme...
Igati tore lugu... minu meelest viimases "Marduses" (2/99) üks tugevamaid lugusid. Natuke lõpplahendus küll häiris (mu meelest oli Veiko Belialsi enamvähem samateemalise loo "Ja lööb Kell... jne" lõpp üksjagu vingem ja süngem), kuid viie saab see lugu sellest hoolimata.