“Must kivi” on lavkraftiaanas olulisel kohal hoolimata ilmsest pastii-seisundist, sest Robert E. Howard on siin mythose mõnuga ette võtnud ja lisanud sellesse piisavalt uusi liine, mida hilisemad matkurid on rõõmsalt tervitanud — eriti tõstaks siinkohal esile hullu poeedi Justin Geoffrey võikaid värsse ning seletamatult koleda lõpu leidnud Friedrich von Junzti õõvastavat koguteost “Unaussprechlichen Kulten”. Mis sisusse puutub, on “Must kivi” muidugi endasuguste seas traditsiooniline jutt ning midagi eriti ootamatut siin ei kohta — on salapärased iidsed algasukad ja nende ebamaine kultus; on ürgne, pahast atmosfäärist ja ebamäärastest õudusjuttudest ümbritsetud ohvrikivi-obelisk-“võti”; on pseudoajalooline kõrvalliin Poola-Ungari väepealiku krahv Boris Vladinoffi, Suleiman I vägede ja Türgi kirjatarga Selim Bahaduriga; on aasta lühim öö, mille vältel obeliski lähistel ajaga kummalisi asju toimub ning avanevad võikad sündmused minevikust jne. Nagu lavkraftiaana puhul tavaline, on kõige selle silmitu õuduse atmosfääri esilemanava raamistiku taustal posti otsas trooniv verejanuline konn-peletis naeruväärselt etteaimatav ja õõvaprii. HPL-i huvilisele on jutt siiski huvipakkuv lugemine, sest, nagu ikka, on loo põnevaim osa see, mida kirja pole pandud ja mille väljamõtlemine või ettekujutamine publiku hooleks on jäetud. Ühe sõnaga — klassika.