Lugu algab paljutõotavalt. Kane seikleb sedapuhku Baierimaal Musta Metsana tuntud piirkonnas ja lööb teel kampa kellegi prantslasest ränduriga. Otsustavad öö veeta pahaendelises üksildases kõrtsis. Ootamatult satuvad nad seal jalgapidi aheldatud inimskeleti peale...
Peab mainima, et Howardile selline novellilik stiil väga ei sobi. Liiga palju detaile lühikeses loos ja paljud otsad jäävad lahtisteks ning süžee seisukohast olulised seigad lahti kirjutamata. Lõpptulemus on kaunis segane ning ausaltöeldes võinuks selle loo parem lühiromaaniks vormida, tulnuks parem välja.