Tagaaetav on loomulikult Conan, kes on kogemata taas kellegi ära tapnud. Kapten Tito leiab ka et liigne mõõk pardal ei tee piraadirohketes vetes kahju. Iseäranis kardab Tito naispiraati nimega Bêlit. Õige pea juhtubki see, mida kõige rohkem kardetakse – Bêlit ja tema mustanahalised piraadid ründavad Tito laeva. Toimub kiire ja verine heitlus, mille tulemusena on Conanil valida surma ja Bêlitiga ühinemise vahel. Praktilise inimesena valib barbar teise võimaluse. Kui juba Bêlitit üksinda kõik kirusid, siis koos Conaniga moodustavad nad võitmatu ja rannikualade jaoks hävinguttoova paari...
Ühel retkel jõuavad Bêlit, Conan ja ülejäänud meeskond mingi mürgise jõe suudmesse ning otsustavad ülesvoolu sõita...
Suurepärane jutt, mille teeb eriliseks veel ka see, et see on ainuke tekst saagas, kus Conan tõesti kedagi armastab... enamjaolt ta lihtsalt pruugib kombekaid ja mitte nii väga kombekaid naisi. Ilmselt just see on põhjuseks, miks ründav naisõiguslik kirjanduskriitika on teinud Conani meesseksismi sümboliks ning süüdistab Robert E. Howardit postuumselt impotentsuses.