Et ka (ida-)saksa ulmet kunagi loetud... Erik Simon oli möödunud sajandi 70ndatel selline kummaline kirjanik, kes kirjutas üsna pingevabasid, kuid puändiga jutte, ja vähemalt tema esimeses kogumikus "Fremde Sterne" puudus ka punane varjund... Selline kummaline segu tehnitsismist ja irooniast (ja takkajärele tundub, et ka omaaegse süsteemi läbi lillede kriitikast). Marslaste lugu on väike õelutsemine ulmeskeptikute kallal, kes keelduvad kõikvõimalikke ratsionaalseid argumente tuues nende reaalsusse uskumast. Üks selline satub ka ühte juhuslikku reisiseltskonda suvalise rongi kupees. Tekst suurel määral argumenteerivast vestlusest koosnebki ja ei vääriks õieti üldse mingit hinnet, kui poleks puänti - mitte küll väga originaalset, aga vähemalt sellist, mis sellest loost loo teeb...