Mõrvamüsteerium kuskil avakosmoses triivivas vanglakompleksis. Uurimisalus võtab vastu hädakutsungi ja kuna selle juhtsüsteemiks on positronaju, siis on sisuliselt tegemist kosmoselaev-robotiga, mis loomulikult hülgab kõik hetkel käsioleva ja tõttab inimestele appi. Kasu pole isegi sellest, et apelleerida parasjagu käsil olevate eksperimentide kriitilisusele teiste inimeste elu ja tervise seisukohalt. Kui on kaks akuutset kriisi, siis valitakse see kõikse akuutsem ja vahetum, mida lahendada.
Ajaliselt paigutub kuhugi enne Trantori tõusu ja Impeeriumi teket. Siiamaani jõudnud on mul juba natuke üledoos hakkamas robootika kolmest seadusest ja pole välistatud, et seetõttu ei suuda ma ka päris 100% seda lugu nautida. Teine pool tuleneb sellest, et klassikaline kriminull pole ka päris 100% minu rida. Küll aga tuleb tunnustada selle loo konstrueerimist ja ausaltöeldes tekitab selline väikest viisi hägusaks jäetud lõpp ka igasuguseid mõtteid. Mis siis kui...?
Ajaliselt paigutub kuhugi enne Trantori tõusu ja Impeeriumi teket. Siiamaani jõudnud on mul juba natuke üledoos hakkamas robootika kolmest seadusest ja pole välistatud, et seetõttu ei suuda ma ka päris 100% seda lugu nautida. Teine pool tuleneb sellest, et klassikaline kriminull pole ka päris 100% minu rida. Küll aga tuleb tunnustada selle loo konstrueerimist ja ausaltöeldes tekitab selline väikest viisi hägusaks jäetud lõpp ka igasuguseid mõtteid. Mis siis kui...?