Veidi raske on erapooletu arvustajana arvustada teksti, mille loomisega seotud arengutega oled reaalajas vahetult kursis olnud ja mille alternatiivajaloolise taustmaailma loomiseks ka autoritele nõuandeid jaganud.
"Piisab, kui seinale kritseldad B" (seda, millele see pealkiri vihjab, pole vist vaja lahti seletada) räägib alternatiivajaloolisest maailmast, kus Vene keiser Peeter I atendaadi ohvriks langes, järgnev Venemaa nõrgenemine viis aga peaaegu sajand hiljem Eesti ala langemiseni Napoleoni võimu alla. Veidi hiljem on siiski õnnestunud Vene impeerium taastada ja tsaarivõim püsib Eestis ka 21. sajandi alguses. Napoleonist on aga saanud Eesti rahvuskangelane ja tema isikust inspireerituna on siinmail tekkinud kummaline subkultuur - bonabartistid. Veidi skinheade või punkareid meenutava rühmituse liikmed austavad Napoleoni, kasutavad prantsuspäraseid hüüdnimesid, kannavad Napoleoni-aegset sõjaväeriietust, kulistavad veini, kaklevad anarhistidega ja teevad muid tempe. Mainitud subkultuuri näol on seejuures tegu äärmiselt pikaealise nähtusega, mis suudab noori ja mässumeelseid isikuid kaasa tõmmata rohkem kui 150 aasta jooksul.
Tegu on täitsa lõbusa looga ja nii mõnedki kohad sellest (nagu alternatiivse Pronksiöö kirjeldus) toovad lugedes muige suule. Belialsil ja Metsavanal tuleb kahassekirjutamine päris hästi välja (meenutagem või nende ühist tuumapungi-lugu "Kuldse päikse all me elame...", mille lõbusa stiili käesolev jutt mõnevõrra meelde tõi). Mingil põhjusel meenusid ka Tõnu Trubetsky ja tema sõprade kirjutatud kummalised raamatud Eesti punkarite tempudest... Belialsi-Metsavana ühisloo stiilis oli midagi sarnast.
Maksimumhinnet ma käesolevale loole siiski andma ei hakka, tundub kuidagi liiga fragmentaarne ja hakitud. Olgu siis sedapuhku hindeks "4+". Ehk kirjutavad autorid sellest maailmast kunagi veel.
"Piisab, kui seinale kritseldad B" (seda, millele see pealkiri vihjab, pole vist vaja lahti seletada) räägib alternatiivajaloolisest maailmast, kus Vene keiser Peeter I atendaadi ohvriks langes, järgnev Venemaa nõrgenemine viis aga peaaegu sajand hiljem Eesti ala langemiseni Napoleoni võimu alla. Veidi hiljem on siiski õnnestunud Vene impeerium taastada ja tsaarivõim püsib Eestis ka 21. sajandi alguses. Napoleonist on aga saanud Eesti rahvuskangelane ja tema isikust inspireerituna on siinmail tekkinud kummaline subkultuur - bonabartistid. Veidi skinheade või punkareid meenutava rühmituse liikmed austavad Napoleoni, kasutavad prantsuspäraseid hüüdnimesid, kannavad Napoleoni-aegset sõjaväeriietust, kulistavad veini, kaklevad anarhistidega ja teevad muid tempe. Mainitud subkultuuri näol on seejuures tegu äärmiselt pikaealise nähtusega, mis suudab noori ja mässumeelseid isikuid kaasa tõmmata rohkem kui 150 aasta jooksul.
Tegu on täitsa lõbusa looga ja nii mõnedki kohad sellest (nagu alternatiivse Pronksiöö kirjeldus) toovad lugedes muige suule. Belialsil ja Metsavanal tuleb kahassekirjutamine päris hästi välja (meenutagem või nende ühist tuumapungi-lugu "Kuldse päikse all me elame...", mille lõbusa stiili käesolev jutt mõnevõrra meelde tõi). Mingil põhjusel meenusid ka Tõnu Trubetsky ja tema sõprade kirjutatud kummalised raamatud Eesti punkarite tempudest... Belialsi-Metsavana ühisloo stiilis oli midagi sarnast.
Maksimumhinnet ma käesolevale loole siiski andma ei hakka, tundub kuidagi liiga fragmentaarne ja hakitud. Olgu siis sedapuhku hindeks "4+". Ehk kirjutavad autorid sellest maailmast kunagi veel.