Alustaks selle Bradbury "Marsi kroonikate" pastiši arvustust tõdemusest, et ehkki mõistan hiljuti meie seast lahkunud vanameistri olulist rolli ulmekirjanduse ajaloos ja vaieldamatult kõrget kirjanduslikku kvaliteeti, pole ta looming mulle isiklikult kunagi väga meeldinud, kui "Fahrenheit" ning mõned novellid välja arvata. Sentimentaalsus ja süngus kombineerituna mingi rõhutatud poeetilisusega pole lihtsalt minu "tassike teed".
Käesoleval ülilühikesel lool polnud aga üldjoontes viga midagi. Tegelikult võiks ka selle teksti "tuumapungiks" liigitada, sest Marssi kirjeldatakse ju selliselt, nagu see planeet kunagi 1940-ndatel Bradburyle ja teistele ulmekirjanikele paista võis.