1.
32
3.781
2.
21
2.429
3.
12
4.333
1.
14
4.0
2.
9
4.111
3.
11
4.727
4.
9
4.0
5.
6
4.333
1.
3
4.0
1.
4
3.25
2.
11
3.727
3.
18
4.444
4.
4
4.5
5.
3
4.0
6.
4
2.25
7.
15
4.067
9.
12
3.333
11.
3
5.0
12.
3
2.0
15.
1
2.0
16.
2
2.5
17.
2
2.5
18.
4
3.75
19.
2
3.5
20.
2
4.0
22.
11
4.364
25.
6
2.333
26.
3
2.333
31.
6
3.333
32.
5
2.6
33.
2
3.5
34.
7
2.571
35.
2
1.5
36.
2
1.5
37.
2
2.0
38.
3
1.333
39.
1
2.0
40.
2
3.0
41.
18
2.389
42.
16
2.688
43.
15
4.2
44.
6
4.0
45.
5
4.4
46.
5
3.0
47.
6
2.667
48.
9
3.111
49.
3
3.667
50.
22
3.773
51.
14
3.857
52.
3
2.333
53.
7
1.286
54.
12
4.0
55.
5
2.2
56.
9
3.889
57.
5
4.0
58.
13
4.385
59.
15
3.733
60.
7
3.857
61.
7
4.0
62.
6
2.833
63.
6
4.5
64.
1
3.0
65.
3
3.667
66.
7
3.857
67.
6
3.333
68.
7
3.286
69.
9
4.222
70.
9
4.667
71.
9
4.333
72.
8
4.375
73.
11
3.818
74.
6
4.5
75.
4
4.25
76.
8
4.0
77.
6
3.333
78.
12
3.083
79.
1
4.0
80.
6
3.167
81.
6
3.167
82.
5
2.6
83.
6
4.0
84.
6
3.167
85.
6
3.667
86.
5
4.0
87.
6
4.167
88.
6
3.667
89.
6
3.5
90.
6
3.833
91.
5
4.4
92.
6
4.333
93.
4
3.75
94.
6
2.667
95.
5
3.0
96.
6
3.333
97.
4
3.75
98.
4
4.0
99.
4
4.25
100.
2
4.0
101.
2
4.5
102.
3
4.667
103.
5
3.6
104.
5
3.6
106.
1
4.0
107.
1
3.0
108.
1
4.0
109.
1
4.0
110.
1
4.0
111.
1
5.0
112.
2
4.0
113.
2
4.5
1.
12
4.583
2.
6
4.833
3.
6
4.5
4.
3
4.333
1.
7
4.286
2.
5
4.4
3.
4
4.25
4.
3
3.667
5.
1
4.0
6.
1
4.0
(jutt aastast 2012)
eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement» 2012
Veiko Belials «Kogu maailma valgus» 2013
Lugesin, olin kerges segaduses (= mis see nüüd siis oli, mis selle jutujubina mõte oli?) ja juba hakkab lugu ununema. Mõne aja pärast on ainuke mälestus sellest seesama arvustus siin.
Ei võinud siis uue jutukogu reklaamiks mõnda terviklikku teksti välja käia?
Esiteks nimetatame mingi suvalise söövitava vedeliku valguseks. Kuna lugeja peab harjunult valguseks nähtavat osa elektromagnetkiirgusest, siis murrab ta tükk aega pead, mis tekstis kirjeldatud maailmaga lahti võiks olla, et seal valgus voolab. Seda enam, et tegelased ei paista pimedad olevat ning tajuvad ka värve.
Siis me ei vaevu tegevuspaika eriti kirjeldama ja poetame teksti sõnu, millel puudub seletus (dorh, ööliibik, vinuvaap jne).
Kolmandaks, et lugu ikka veel ülearu lihtne ei tunduks, paiskame sündmused segi ka ajateljel.
Tõenäolisim on jah, et tegu on nn põlvkondade laevaga, kus asjad on käest ära läinud. Pooled asjad ei tööta, metall korrodeerub, inimesed on ürgaega langenud, käikudes luusivad ringi rotikarjad, näha võib veel mingeid mutrikke (ilmselt hooldusroboteid), kusagil kõrgemal tasandil on tõenäoliselt veidi inimväärsem elu.
Selles keskkonnas elab siis tüdruk Nova, "kellel oli nime asemel number" ning kes on lähedasem rottide kui inimestega (kuni selleni välja, et korraldab viimaste seas genotsiidi, kui tema rotist "vend" inimeste pandud mürgi läbi otsa leiab). Seejärel kohtub ta miskitsorti guruga ja armub ülakihtidest põgenenud noorsandi, kes aga talt uuesti tagasi ülakihti "röövitakse". Lõpuosas antakse mõista, et uus genotsiid on tulekul. Väga põnev. Ei no tõesti.
Ma ka ei tea, miks vanameister sellise loo kirjutas. Võib-olla selleks, et oma uuele tasemele jõudnud kunstiküpsust demonstreerida? Igal juhul kulutasin ma loole kaugelt rohkem aega kui see mõistlik oli ning jutu kaaskirjas paljusõnaliselt väljareklaamitud uut kogumiku kardan juba hoolega.
