Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966–

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials ·

Jumalate vandenõu

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
5
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (12)

Belialsi kolmas romaan koosneb neljast osast, millest kaks esimest-"Pika tee algus" ja "Memphis, igaveseks"-on varem "Algernonis" omaette juttudena ilmunud. Loo "Memphis, igaveseks" kirjutas Belials kahasse kadunud Lew R. Bergiga ja ilmus see B. S. Bailey pseodunüümi all.

Kaks esimest osa ei ole omavahel teatavasti üldse seotud ja alles pärast nende lõppu hakkab autor seoseid looma. Et mis on siis ikkagi ühist fanaatilisel kultusel planeedil Hunt ja kaevurite "kuurortlaagritel" nagu planeedil Memphis? Ega väga palju tahakski välja lobiseda. On niigi ilmne, et kuna tegu on romaaniga, need kaks liini segunevad ja põimuvad ning mis edasi saab, lugegu kõik juba ise.

Romaani näol on tegu filosoofilise seiklusulmega. Jah, teoseid, kus kirjeldatakse kord lahinguid ja tagaajamisi ning siis filosofeeritakse igavikuliste küsimuste üle, on viimasel ajal vägagi palju loetud-Simmons, Pullman ja Stephenson meenuvad esimestena. Ja eks neid ole veel ja veel. See kombinatsioon mõjub kusjuures täiesti loomulikult, Belialsi õhukese romaani juures torkab aga rohkem silma kui eelpoolmainitute puhul. Ma ei mõelnud seda etteheitena, mainitud segastiil meeldib mulle. Samuti on romaani eri osade stiil äärmiselt erinev-kes on lugenud kaht juttudena ilmunud osa, aimab seda niikuinii. Romaanis on filosoofilisi arutlusi, võitlusi ja tagaajamist, armastust ning erootikat jne. Samas ka midagi justkui Belialsile ainuomast. Vaid üks episood hakkas tõsiselt pinda käima-peatükis 21 kirjeldatud tagaajamine kosmoselaevadel on mõttetult üledramatiseeritud nagu mingis Hollywoodi märulifilmis ja sü˛ee kui terviku seisukohast täiesti ebavajalik. Me ju kõik teame juba lapsepõlvest peale, et kangelase suunas tulistatud kuulid lähevad tast napilt mööda, mitte ei jäta otsaette ilusaid auke jne... "A-rühma" stiili oleks autor küll vältima pidanud.

Muidu on romaan tore ja tuletas mulle millegipärast meelde neid ilusaid aegu, kui ma veel algaja ulmehuviline olin. Ja see kaanekujundus! Kiitus Toomas Niklusele, näib, et eestlased on lõpuks õppinud kaanepilte tegema. Tükk aega sai vaadatud ja imetletud.

Teksti loeti eesti keeles

Nojah, kokteil (religiooni-)filosoofiast ja kosmosemadinast. Paraku jäi siiski tunne, et ega need kokteili komponendid omavahel päris hästi ei segunenud, pigem jäid nad kokteiliklaasis omaette kihtidena üksteise alla/peale/vahele ja tuligi neid siis niimoodi vaheldumisi kõrrega mekkida. Esimese peatüki jooksul jõudis korraks juba hirm tekkida et asi kisub Existerioniks kätte, aga seda tõesti ainult korraks. Siiski peab ütlema, et need peatükid, kus püütakse mõtiskleda religiooni teemadel, ei suutnud mind ausalt öeldes eriti köita, sest tundusid kuidagi ebaoriginaalsed. Madina-osa oli selle eest aga vägagi kaasakiskuv. Kohati panid peategelastele osaks langevad õnnelikud kokkusattumused küll imestama. Kuidas näiteks teadlasest peategelasele kriitilisel hetkel meenub et tegelikult oli ta noorpõlves ju üks päris vinge commandos ja kui vaja, siis suudab vajaduse korral veel nüüdki teda jälitavaid killereid efektiivselt elimineerida.Kokkuvõttes normaalne neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses kui lugesin antud romaani kirjeldust, siis jäi mulje, et tegemist on järjekordse “Hyperioni” koopiaga. Raamatut lugema hakates sain aga vägagi positiivse üllatuse osaliseks. Teose puhul on tegu laheda action-filosoofilise romaaniga, mille keskmeks on üleüldine vandenõuteooria. Kusjuures minule isiklikult tundus, et autor on vandenõuteooriat luues natuke uurinud David Icke ja Jüri Lina raamatuid. Viimast seisukohta toetab eriti asjaolu, et romaanist leidub salajasi organisatsioone, mis väga oma olemuselt sarnanevad vabamüürlastele.

Romaani positiivsed küljed: lahedad tegelaskujud, mõtisklused inimese, jumala ja religiooni (autor nimetab millegipärast seda usuks) vahekorrast, üleüldine vandenõu, võitlus metsas, kaanepilt.

Romaani negatiivseteks küljed: liiga lühike, tegevus areneb liiga kiiresti, mõningad autori filosoofilised mõttekäigud jätavad soovida (eriti esoteerika vallas), kirjavead.

Teksti loeti eesti keeles

Käesolev romaani ilmumine kinnitab Veiko Belialsi kuulumist tegevulmekirjanike hulka, isegi kui tegelikult on tegu teosega, mille peatset lõpetamist autor Estconil osalejatele juba aastaid lubas.

Romaani ilmumine lahendab ühe suure müsteeriumi eesti ulmes, ehk selle, kes peitus(id) pseudonüümi B.S. Bailey taga (kuigi BAASis on selle Must Kass juba 2004. a. lõpus välja lobisenud). Tagantjärele tark olles, oleks asjatundjad Bergi osalust B.S. Bailey müstifikatsioonis võinud vähemalt oletada, niivõrd vaid Bergile omaseid lõike leiab jutustusest "Memphis, igaveseks" (mina polnud ei seda ega ka "Pika tee algust" varem lugenud).

Sellisena on "Jumalate vandenõu" nn. fix-up tüüpi romaan, mis tähendab, et romaan patchitakse kokku varem trükis ilmunud juttudest, millise tehnika kõige kuulsam praktiseerija oli kunagi A.E. van Vogt.

Viimasest tuleneb ka esimene etteheide romaanile. Autor oleks pidanud rohkem algmaterjali muutma. Nii näiteks masendab mind, et Belials ei kasutanud lihtsat võimalust tõsta põnevust, jättes peategelase arusaamise alguses külastatud planeedil toimuvast kuhugi hilisemasse. Siis oleks ka kauemaks mõistatuseks jäänud, miks tema elule ajujahti peetakse. Salapära ei tule teosele kunagi kahjuks! Algtekstide lihtviisilise teosesse järjestikku lükkimise asemel oleks võinud nad kohe üksteisse liigendada täpselt nii nagu tegevus juurdekirjutatud osas sujuvalt osaliste vahel lülitub (eriti lahe on kui kaks tegelast viiakse üksteisest lahku ja tekib uus tegevusliin, ning lõpupoole kohtuvad osad neist ja üks liin kaob seeläbi ära). Tükeldamise tagajärjel oleks tegu olnud lõppkokkuvõttes homogeensema teosega.

Teine peamine etteheide autorile on põnevuse kruttimise mittevaldamine. Belials kasutab põnevuse kruvimiseks peaasjalikult peategelaste viimist juba halvast situatsioonist veel halvemasse olukorda. Sellega liialdamine viib loogiliselt situatsiooni, kust väljapääsu pole. Ja siis tuleb viimase abinõuna appi deus-ex-machina tehnika, nii toob ka Belials lõpus tegelastele appi inimesed ja organisatsioonid, millest lugejal senimaani aimu ei olnud, et kujunenud väljapääsmatust olukorrale veel vähegi usutavat lahendust anda.

Tekstil on plussid ka, Belialsile tüüpiliselt on see üliloetav (ja mida muud me Veikost ootaksimegi), religioonialased mõtisklused on selle teose jaoks täpselt parajalt doseeritud, tore on respektaabel suhtumine Hargla kunagistesse praeguseks hetkeks marginaalsetesse tekstidesse, millest tuleneb teose maailm, aga järgmise romaani puhul tuleks rohkem pöörata tähelepanu teose kompositsioonile ja süzhee konstrueerimisele. Pakun, et romaanide kirjutamise alal on Belials hetkel umbes sealmaal, kus Hargla oli 2001. aastal. Neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Hea lahe lugemine, ei mingit veiderdamist ja nii lõpuni välja. Lisaks veel see, et tegemist igati teretulnud vaheldusega kodusel ulmeturul, kus raamatupoe lettidel laituavad peaasjalikult igasugused fantaasia-üllitised, mille kohustuslikku repertuaari kuulub tingimata mõni kääbik, ürghunt või vähemalt kangelasest mõõgamees. Veelkord, mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Kahte esimest juttu ma olin varem ka lugenud ja need olid tegelt suht igavad aga uus juurdekirjutatud osa oli juba teine tera. Seal oli madinat ja tagaajamist ning päris põnevaks läks. See et mingid ülivõimsad abilised mehikesele pärast ilmusid, oli küll veider aga tühja ka, ikkagi päris hea ajaviide. Filosoofiline osa, mis seal pattu salata jäi mulle veidi kaugeks ja veidi kunstlikuks lisandiks.
Teksti loeti eesti keeles

Aastal 1999 ilmus wõrguajakirjas „Algernon“ nii mõnigi tähelepanuväärne teos. Selline, mille üle ei ole häbi ei autoril ega ka lugejal aastate möödudes. Kuid need kaks juttu („Pika tee algus“, „Memphis, igaveseks“), millel baseerub Veiko Belialsi kolmas romaan „Jumalate vandenõu“, ei ole just sedalaadi tekstid. Vähemalt kirjanduse tarbija seisukohalt. Kuid kummatigi on nad proloogina suuremale tekstikogumile ehk romaanile vägagi sobivad. Muidugi annab ka siin viriseda, et kas ikka on vaja kaht võtmejuttu romaani etteotsa, ühe oleks võinud jätta tahapoole ja niimoodi tekitada juurde põnevust. Aga pinget jagub lehekülgedele küll ja küll, rääkimata sellest, et autor toob deus ex machina’na sisse lahendeid, et päästa tegelasi vältimatust liiga põnevast olukorrast. Et milleks toota juurde seda, millest ei ole nii puudu.

Veiko Belials ei tohiks olla eesti lugejale päris võõras nimi. Kellele seostub ta luuletajana, kellele ulmeautori, kellele aga hoopis lastekirjanikuna. Belialsi lasteraamat “Ossum-Possum, pannkoogielukas” oli eesti lastekirjanduse aastapreemia nominent ning kirjanikul on ette näidata viis üpris head luulekogu. Kuid Veiko Belials on teadlikult ˛anriulmet kirjutav autor, kes jõudis esimesena raamatuni. Enne teda oli küll Eestis ulmega tiiba ripsutatud, see jutt siin, too jutt seal, aga teadlikult ulmekirjanikuks keegi ennast varem ei nimetanud. Ja just see viimati mainitu on mõneti tähelepanuväärne. Liisi Ojamaa sõnadega: „Tahab, kirjutab ulmejutu, tahab, kirjutab hoopis lasteraamatu või luuletuse. Nood viimased pälviksid tegelikult rohkem tähelepanu, aga kuna muhedaid lastekirjanikke või hingeminevaid looduslüürikuid on selle maa keelel ette näidata kümnete kaupa ja teenelisi ulmekirjanikke peaaegu poolteist, siis...” (Postimees, 20.07.2006)

Indrek Hargla on kunagi nimetanud Veiko Belialsi «poeediks, paganaks ja pedagoogiks» ühes isikus – need on mõisted, mis suuresti kujundavad tema loomingu tunnetusvälja. (Postimees, 20.07.2006) Kummatigi said mõlemad varem ilmunud romaanid suure kriitika osaliseks. Esimene romaan – “Ashinari kroonikad” – on piltlikult öeldes “vaese mehe Conan”. Teise romaani kirjutus ta kahasse Marek Simpsoniga ja teos saanud vägagi ambivalentse vastuvõtu osaliseks. Ühelt poolt materdav kriitika, teisalt aga olen kohtunud inimestega, kelle jaoks “Existerion” oli ilmutuslik ning väljaspool igasugust kriitikat. Mu meelest aga oli Belials rohkem jutukirjanik kui suuremate kirjanduslike vormide harrastaja. Eks ole kõnekas seegi, et jutukogu “Helesiniste Liivade laul” pälvis 2002. aastal ulmeauhinna Stalker parima omamaise ulmeraamatu kategoorias. Sellega oli ka “Existerioni” tabanud ebaedu pea täielikult pestud. Kuid oma kolmanda romaaniga näitas kirjanik, et ta on praeguseks võimeline kirjutama heal tasemel mahult suuremaid kirjanduslikke vorme.

“Jumalate vandenõu” esimene proloog on jutt “Pika tee algus”. Selle kohta on üsna sarkastlisi märkusi tehtud stiilis: “Hea, et ainult algus, kogu teed ei oleks viitsind kaasa vantsida,” ja “et kui algus oli pigem detailides urgitsemine, siis lõpus kapati rohmakalt lõpplahenduseni”. Eks ta üldiselt nii oligi, kuid siin tutvustatakse kahte peategelast (õpetlane ja palverändur), kes otsivad seletust n-ö massihüpnoosile. Sest mida muud on surm ja sellele järgnev ülestõusmine kui joovastav elamus, millest ei taheta loobuda. Taju teravdamiseks näljutatakse ja piitsutatakse füüsist ning tagasiteed ei ole. Arvan, et väga ei eksi, kui tõmban mõttelise paralleeli Dan Simmonsiga (romaan “Hyperion”) ja sõnalise-tehnoloogise poole pealt Ian M. Banksiga («Mõtle Phlebasest».

“Jumalate vandenõu” teine proloog ilmus tegelikult kahe autori ühisloomena. Kes oli see saladuslik B. S. Bailey, “Memphis, igaveseks” autor, sai tuntuks laiemale avalikusele alles pärast Lew. R. Bergi (1968–2005) surma. B. S. Bailey on Bergi ja Belialsi pseudonüüm. Tuleb tunnistada, et mulle oli see jutt isegi niimoodi, iseseisvana, sümpaatne. Kuigi lool ei ole lõppu ja sisuliselt autor tegeleb pealkirja lahtiseletamisega. Siin tutvustatakse romaani peamist tegevuskohta ning kolmandat ja neljandat peategelast – kaevurit ja nn sunnitöölist. Kahjuks tutvusin tagakaane tekstiga enne raamatu lugemist ja aimasin, mis roll oli sellel müstilisel sunnitöölisel ja miks ta nii kangesti kuurortplaneedile Memphis kippus. Siit moraal: pigem tekstilõik romaanist kui raamatut tutvustav ja nn lugema innustav toimetaja-poolne märkus tagakaanele.

Romaani ennast saab nimetada filosoofiliseks ja kosmiliseks seiklusulmeks. Iseenesest see filosoofiliste ja teoloogiliste küsimuste üle arutlemine on kaunis tüütu ja suhteliselt üleekspluateeritud teema ulmes, kuid kui segada see madina, tagaajamiste ja aktiivse sooviga hinges püsida, siis tulemus võib olla hea. Mis on ühist templiplaneedil Hunt ja kuurortplaneedil Memphis, see selgub tegevuse käigus. Kuigi, etteruttavalt pean mainima, et liiga palju oli selliseid olukordi, kus tundus, et hullemaks minna enam ei saa, aga näe, sai. Ja mismoodi oma peategelased siiski välja mängida, kui oled nad nurka surunud, ei olnud mu meelest Belialsil väga hästi läbi mõeldud. Deus ex machina ‘t võib modus operandi’na muidugi alati kasutada, kuid siiski mõjub see kuidagi kunstliku ja rebituna. Las need pealegi koolevad (ja ikka nii, et üles ei tõuse), kui nad kõigi reeglite järgi peaks seda tegema. Aga ei, autoril on neist kahju, ja selle asemel, et nad ilusti ja viisakalt maha matta, visatakse neile ootamatu päästeköis kõige hullemas olukorras. Ja see tegelikult ongi peaaegu ainus asjaolu, mille kallal ma virisen “Jumalate vandenõu” puhul. Teine aga on sümpomaatiline paljudele eesti ulmetekstidele. Kui algus on hea ja naudinguga loetav, siis lõpus tõmmatakse riie nii ruttu katki, et ainult kärinat kuuledki. Ma ei ütle, et lõpp peaks olema samamoodi detailides kinni nagu algus, kuid lõpuakordid võiksid siiski veidi vaiksemalt ja tasakaalukamalt kõlada.

Teksti loeti eesti keeles

Belialsi kolmas romaan põhineb siis Indrek Hargla tekstidest välja kasvanud ühismaailmal nimega Fabulus. Raamat koosneb neljast osast, millest kaks on varem ka iseseisvalt avaldatud. Võib-olla sellepärast jätabki romaan natuke katkendliku ning ebaühtlase mulje. Üleminekud erinevate osade vahel on liiga järsud ning ei mõju loomulikult. Jällegi tuleb tunnistada, et Belials kirjutada oskab. Tekst on sujuv ning seda on hea lugeda. Kahjuks jätab meetod jällegi soovida. Vandenõuteooriad on küll ilusad ja toredad asjad, kuid nendega tuleb ka kõvasti vaeva näha. Lugu peab olema korralikult läbi mõeldud ning detailidena paigas. Belials see nii ei ole ning liigne kiirustamine ja punnitamine rikuvad kogu usutavuse ära. Sellisel kujul kahjuks ainult kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Belialse kolmas romaan (mille eelviimase müügil oleva eksemplari Tallinast ostsin), on omalaadne segu filosoofilis/religioosest ulmest, seiklusulmes ning kosmoseooperist. Eks selle segu peamine põhjus ole see, et romaani koondatud jutud on eri aegadel ning üks isegi kahte (koos Lew R. Bergiga) kirjutatud. Ausalt tuleks minu meelest hinnata kõiki osasid eraldi. Minu hinded oleks järgmised: I osa "Pika tee algus" 3+, II osa "Memphis, igaveseks" 4-, III osa "Pagejad" 5 ning IV osa "Jumalate vandenõu" 2+. Kõige enam hakkabki romaanis häirima see osade ebaühtlus, nii žanriliselt kui stiililiselt. I osa on puhas religiooni, kui nähtuse ja inimese/jumala suhte arutelu, omanäeolisena täiesti huvi pakkuv ning mitmeid põnevaid mõtteid sisaldav. II osas on vägagi tuntav Lew R. Bergi mõju, vahepeal oleks tahtnud kohe lõikude kõrvale märkmeid teha, see Belialse kirjutatud, see jällegi Bergi. Niivõrd tuntav oli vahe kohati. Kõige tugevamaks pean III osa, mis on kirjuatud väga lennukalt ja tegevustik kulgeb ühest universumi otsast teise. Selle lugemist nautisin väga ja sai ka kõige kiiremini läbi loetud. Kahtlematult kõige nõrgem on IV osa, kus püütakse lihtsalt kuidagi kiiresti ja võimalikult lühidalt teose erinevad liinid kokku tõmmata ning kõigile toimunule mingisugune loogiline lahendus pakkuda. Kuid kokkuvõttes võib täiesti 4 ära panna, vägagi köitev lugemine vihmastel suvepäevadel.
Teksti loeti eesti keeles

Belialsi poolne panus Faabuluse maailma oli päris hea lugemine. Neljaväärt materjal kohe kindlasti ning Ogalised päikesed ja muud elukad jäävad kvaliteedi osas kaugele seljataha. Kuid siiski-siiski, mõned vead on ka sellel teosel. Esiteks on selgelt arusaada, et esimesed kaks peatükki on varem ilmunud ega haaku kõige paremini ülejäänud romaaniga (stiililiselt siis mitte süzeeliselt, sama viga on nt ka M. Tänava "Puuakende" teosel). Teiseks tundub tehnika olevat kuskil nii 50nendate tasemel. Põgusalt mainitakse küll isegi nanoroboteid aga lõppkokkuvõtteks juhitakse kosmoselaevu ikka kangide ja nupujulladega. Oleks tegu veel 90nendate teosega aga see on ikkagi 2006 ilmunud raamat. Kolmandaks tuli lõpp liiga kiirelt - sisuliselt vuristati teise raamatu jagu sündmusi peategelasele lihtsalt paari leheküljega ette. Kuid nagu alguseski öeldud tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2024
oktoober 2024
september 2024
august 2024
juuli 2024
juuni 2024

Autorite sildid: