Aastal 1999 ilmus wõrguajakirjas „Algernon“ nii mõnigi tähelepanuväärne teos. Selline, mille üle ei ole häbi ei autoril ega ka lugejal aastate möödudes. Kuid need kaks juttu („Pika tee algus“, „Memphis, igaveseks“), millel baseerub Veiko Belialsi kolmas romaan „Jumalate vandenõu“, ei ole just sedalaadi tekstid. Vähemalt kirjanduse tarbija seisukohalt. Kuid kummatigi on nad proloogina suuremale tekstikogumile ehk romaanile vägagi sobivad. Muidugi annab ka siin viriseda, et kas ikka on vaja kaht võtmejuttu romaani etteotsa, ühe oleks võinud jätta tahapoole ja niimoodi tekitada juurde põnevust. Aga pinget jagub lehekülgedele küll ja küll, rääkimata sellest, et autor toob deus ex machina’na sisse lahendeid, et päästa tegelasi vältimatust liiga põnevast olukorrast. Et milleks toota juurde seda, millest ei ole nii puudu.Veiko Belials ei tohiks olla eesti lugejale päris võõras nimi. Kellele seostub ta luuletajana, kellele ulmeautori, kellele aga hoopis lastekirjanikuna. Belialsi lasteraamat “Ossum-Possum, pannkoogielukas” oli eesti lastekirjanduse aastapreemia nominent ning kirjanikul on ette näidata viis üpris head luulekogu. Kuid Veiko Belials on teadlikult ˛anriulmet kirjutav autor, kes jõudis esimesena raamatuni. Enne teda oli küll Eestis ulmega tiiba ripsutatud, see jutt siin, too jutt seal, aga teadlikult ulmekirjanikuks keegi ennast varem ei nimetanud. Ja just see viimati mainitu on mõneti tähelepanuväärne. Liisi Ojamaa sõnadega: „Tahab, kirjutab ulmejutu, tahab, kirjutab hoopis lasteraamatu või luuletuse. Nood viimased pälviksid tegelikult rohkem tähelepanu, aga kuna muhedaid lastekirjanikke või hingeminevaid looduslüürikuid on selle maa keelel ette näidata kümnete kaupa ja teenelisi ulmekirjanikke peaaegu poolteist, siis...” (Postimees, 20.07.2006)
Indrek Hargla on kunagi nimetanud Veiko Belialsi «poeediks, paganaks ja pedagoogiks» ühes isikus – need on mõisted, mis suuresti kujundavad tema loomingu tunnetusvälja. (Postimees, 20.07.2006) Kummatigi said mõlemad varem ilmunud romaanid suure kriitika osaliseks. Esimene romaan – “Ashinari kroonikad” – on piltlikult öeldes “vaese mehe Conan”. Teise romaani kirjutus ta kahasse Marek Simpsoniga ja teos saanud vägagi ambivalentse vastuvõtu osaliseks. Ühelt poolt materdav kriitika, teisalt aga olen kohtunud inimestega, kelle jaoks “Existerion” oli ilmutuslik ning väljaspool igasugust kriitikat. Mu meelest aga oli Belials rohkem jutukirjanik kui suuremate kirjanduslike vormide harrastaja. Eks ole kõnekas seegi, et jutukogu “Helesiniste Liivade laul” pälvis 2002. aastal ulmeauhinna Stalker parima omamaise ulmeraamatu kategoorias. Sellega oli ka “Existerioni” tabanud ebaedu pea täielikult pestud. Kuid oma kolmanda romaaniga näitas kirjanik, et ta on praeguseks võimeline kirjutama heal tasemel mahult suuremaid kirjanduslikke vorme.
“Jumalate vandenõu” esimene proloog on jutt “Pika tee algus”. Selle kohta on üsna sarkastlisi märkusi tehtud stiilis: “Hea, et ainult algus, kogu teed ei oleks viitsind kaasa vantsida,” ja “et kui algus oli pigem detailides urgitsemine, siis lõpus kapati rohmakalt lõpplahenduseni”. Eks ta üldiselt nii oligi, kuid siin tutvustatakse kahte peategelast (õpetlane ja palverändur), kes otsivad seletust n-ö massihüpnoosile. Sest mida muud on surm ja sellele järgnev ülestõusmine kui joovastav elamus, millest ei taheta loobuda. Taju teravdamiseks näljutatakse ja piitsutatakse füüsist ning tagasiteed ei ole. Arvan, et väga ei eksi, kui tõmban mõttelise paralleeli Dan Simmonsiga (romaan “Hyperion”) ja sõnalise-tehnoloogise poole pealt Ian M. Banksiga («Mõtle Phlebasest».
“Jumalate vandenõu” teine proloog ilmus tegelikult kahe autori ühisloomena. Kes oli see saladuslik B. S. Bailey, “Memphis, igaveseks” autor, sai tuntuks laiemale avalikusele alles pärast Lew. R. Bergi (1968–2005) surma. B. S. Bailey on Bergi ja Belialsi pseudonüüm. Tuleb tunnistada, et mulle oli see jutt isegi niimoodi, iseseisvana, sümpaatne. Kuigi lool ei ole lõppu ja sisuliselt autor tegeleb pealkirja lahtiseletamisega. Siin tutvustatakse romaani peamist tegevuskohta ning kolmandat ja neljandat peategelast – kaevurit ja nn sunnitöölist. Kahjuks tutvusin tagakaane tekstiga enne raamatu lugemist ja aimasin, mis roll oli sellel müstilisel sunnitöölisel ja miks ta nii kangesti kuurortplaneedile Memphis kippus. Siit moraal: pigem tekstilõik romaanist kui raamatut tutvustav ja nn lugema innustav toimetaja-poolne märkus tagakaanele.
Romaani ennast saab nimetada filosoofiliseks ja kosmiliseks seiklusulmeks. Iseenesest see filosoofiliste ja teoloogiliste küsimuste üle arutlemine on kaunis tüütu ja suhteliselt üleekspluateeritud teema ulmes, kuid kui segada see madina, tagaajamiste ja aktiivse sooviga hinges püsida, siis tulemus võib olla hea. Mis on ühist templiplaneedil Hunt ja kuurortplaneedil Memphis, see selgub tegevuse käigus. Kuigi, etteruttavalt pean mainima, et liiga palju oli selliseid olukordi, kus tundus, et hullemaks minna enam ei saa, aga näe, sai. Ja mismoodi oma peategelased siiski välja mängida, kui oled nad nurka surunud, ei olnud mu meelest Belialsil väga hästi läbi mõeldud. Deus ex machina ‘t võib modus operandi’na muidugi alati kasutada, kuid siiski mõjub see kuidagi kunstliku ja rebituna. Las need pealegi koolevad (ja ikka nii, et üles ei tõuse), kui nad kõigi reeglite järgi peaks seda tegema. Aga ei, autoril on neist kahju, ja selle asemel, et nad ilusti ja viisakalt maha matta, visatakse neile ootamatu päästeköis kõige hullemas olukorras. Ja see tegelikult ongi peaaegu ainus asjaolu, mille kallal ma virisen “Jumalate vandenõu” puhul. Teine aga on sümpomaatiline paljudele eesti ulmetekstidele. Kui algus on hea ja naudinguga loetav, siis lõpus tõmmatakse riie nii ruttu katki, et ainult kärinat kuuledki. Ma ei ütle, et lõpp peaks olema samamoodi detailides kinni nagu algus, kuid lõpuakordid võiksid siiski veidi vaiksemalt ja tasakaalukamalt kõlada.