Belials ei ole ennastunustav lobiseja a la Stephen King või Dean Koontz, ta stiil on napp, ent täpne. Peategelasest macho Cassili kujutamiseks ja tema lausete ning mõtete väljendamiseks sobibki selline stiil vist rohkem. Tema kannupoiss Wakanga kaudu tulevad aeg-ajalt esile ka koomilised noodid, ent üldine miljöö on siiski süngepoolsem, ohte täis ja verine. On mõõgakeerutamist, maagiat, kangelaslikkust, truudust, reetmist ja muud þanrile omast. Ma usun, et dark fantasy ei oleks vale sõna þanri määratlemiseks. Kiidame siis ka efektseid tekstiosade pealkirju, olgugi nad mõnevõrra paatoslikud. "See, mis tuikab su veres" ja eksootiliselt kõlav "Rongomoro" kõlbaks esile tuua. Heidame siis ette ka midagi: üsna koomilised tundusid - ehkki polnud sellistena mõeldud - mõnede tegelaste Eesti rahvamurdes räägitu, eriti aga Eesti rahvalaulu võtteid kasutav koht. Samuti võib kahelda, kas selline musklimees nagu Cassil ikka peaks kõigi keeruliste iidsete jumaluste ja terve inimkonna saatusega seotud abstraktsete mõistatustega nii kergelt hakkama saama nagu ta sai. Neid hops-ja-valmis-tüüpi-sündmusi leevendas tõsiasi, et romaani lõpus oli Cassil sunnitud Yamura needusele siiski alla vanduma: seda kõige fundamentaalsemat probleemi ta ei lahendanud. Igal juhul - üks eelmisel aastal eesti keeles kirjutatud meelelahutuskirjanduse tippe.