See on kindlasti jutt, mida Raul Sulbi tituleerib mõttetuks jubinaks. Mina mitte, aga ma pole ka Raul Sulbi.
Millegipärast meenusid mulle McCaffrey lohed. Ning muinasjutud iidsest võlukunstist. Ja veel Odysseia üks teatud lõik sireenidest. Kui hästi pingutada, siis kindlasti leiaks veel mõne assiotsiatiivse paralleeli. Näiteks kangelaseeposte rituaale jne.
Lugu ise oli Belials oma heas vormis, kui mitte parimas. Lugu pajatab bardist, kes hakkab rüütliks, sest neist peetakse enam lugu kui bardidest. Võitmatuks ryytiks...
Lool on unistav ja lüüriline alatoon, mis teeb selle lugemise nauditavaks.
Ning jällegi väga seosetu assotsiatsioon, seekord kodumaalt - «Malin Malini metsast».