Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust. Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"
Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Ütleme nii, et pole paha... kuid väga hea ka mitte. Idee oli huvitav ja võrdlemisi uus, jutt jooksis, otsest tegevust küll eriti ei olnud, kuid see polegi eriti oluline. Jutt jookseb omas tempos lõpu poole, mis on tegelikult natuke liiga lihtne, arvestades teksti esimest poolt. Aga üldiselt, pole paha, pole sugugi paha
Hulk materjali, mis vist on pärit Uuest Testamendist, on kokku mixitud vampiirilegendidega, aga tekkinud kokteil ei ole minu maitse järgi. Jätab täitsa ükskõikseks.Jutu teises pooles hakkas häirima ka vorm. Kuidagi oli vaja lugejale selgeks teha, mis värk on, aga dialoog kus kaks peategelast teineteisele seletavad asju, mismõlemale ilmselged peaksid olema, ei olnud selleks võib-olla parim lahendus.
Küllaltki mõttetu tükk. Piibel näib olevat koht, mille oma loomingus kasutamist paljud autorid kuidagimoodi heaks tooniks peavad... Piiblile ei tee see muidugi midagi, maailmakirjanduse tipp nagu ta on, kuid kui sekundaarmaterjali tootja just Bulgakovi tasemel sõnameister pole, kipub tulemus olema üsna armetu. Nagu ka käesoleval juhul.