Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad. Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.
Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Mina ei ole rahul. Ma lihtsalt ei uskunud neid tegelasi, nende motiive ja jutu lõppu. Kirjutatud (tehnuiliselt) oli hästi, kuid kõik teavad, et Belials kirjutada (tehniliselt) oskab. Seda pole enam vaja tõestada. Rohkem tuleks vaeva näha usutavusega ja detailidega, et kõik ikka ilusti kokku sobiks. Muidu läheb autori idee vett vedama.
Sellel jutul on minu silmis kaks peamist väärtust - veenvalt edasi antud peategelase mõttemaailm, mis tema tegevuse väga hästi ära põhjendab, ning varjupaigaasukate vaimukad tüübid. Need korvavad selle, et süzee iseenesest pole teab mis paeluv ning ulmezhanri on jutt kuidagi poolvägisi viimase lehekülje abil veetud.Ehkki ausalt öeldes mulle see lõpp päris meeldis. 4.
Tehniliselt hästi kirjutatud, kuid hingematvalt totter lugu. Poiss, kes hullaris avastab kõigile tundmatu keldri, selle sees hiigelämbliku ning hakkab tollele õdesid ja sanitare ette söötma!? Mida juttu, ausõna...
Mulle täitsa meeldis, üks paremaid Belialse õudusjutte. Kaudne side ka Matt Barkeri palaga "Pansionaadi asukad" ning peab ütlema, et trumpab Barkeri loo kindlasti üle.