Veiko Belials

Kui zhanriliselt kuidagi kogumikku analüüsida, siis näib, et õuduskirjanduses tunneb Belials end kõige rohkem kodus olevat ja sellega seonduvad ka kogumiku suuremad kordaminekud. "Ilus õhtu, härra Danfuss", "Sfinks", "Lunastaja" ja "Vanaema, miks ..." on ehk tunnetuslikult SF, "Metsavaim" vahest isegi maagiline realism ja paar pala ka fantasy. Samas on Belialsi SF enamasti tugeva fantasy kõrvalmaiguga või segu mõlemast.

Nagu juba öeldud, on põhirõhk uutel lugudel. Võrdlemisi tugevalt on esindatud ka Belialsi "Algernoni" periood ja samaaegsed "Marduse" lood - "Sfinks", "Kõik, mis sa teed...", "Topisetegija", "Kunagi. Kuskil. Eikuskil...", "See", "Vanaema...". Samas on huvitav, et puudub "Pika tee algus".Varasem loomeetapp aga leiab esindamist vaid kahe loo näol.

Pean tunnistama, et ei suuda heldida Belialsi ühel ideejupil põhinevatest laastudest - (lood 1,2,6, 8, 13). Samuti ei köida suuremat tühi teravmeelitsemine (lugu 10), ähmane õudus (lugu 3) ja pateetiline düstoopia (lugu 12). Viimane ongi minu meelest kogumiku kõige tobedam tekst. Ülejäänud juttudest võib juba rohkem juttu teha.

"Ingel" on üsna kenasti teostatud ja mõjub kui Orlau "Oraakli" remake. "Metsavaim", mis ühena vähesteist paigutub Eesti oludesse, tundub poeetilise ja osalt ka autobiograafilisena. "Lunastaja" pakub teatud intellektuaalset pinget ja jääb mulje, et Belials on loo kirjutamise aegu tõsiselt piiblit uurinud.

Ülejäänud tekstid on juba olulisemad õnnestumised. "Teraapia" ainsaks puuduseks on asjaolu, et ta on suhteliselt sirgjooneline töötlus kahest pühenduses mainitud alliktekstist, aga hästi kirjutatud. "Hällilaul" on vahest parim Belialsi lüürilistest laastudest - ilus ja lõikav, loos on küll üks loogiline viga ühe kõrvaltegelase käitumises. "Yamura mustad sambad" on teatavasti kokkukirjutis kolmest "Marduses" ilmunud tekstist ja ei viitsinud järgi uurida, kui palju toimetamisel muutus, aga vähemalt alapealkirjadest võinuks uustrükis loobuda.Muidu on tegu osavalt kirjutatud tekstiga, kus pisut häirib lakooniline (ilmselt laastuvorpimisest külge jäänud) stiil. "Neli, mis varjul" on juba mahlasem ja poleks eriline õnnetus Eesti ulmele kui Belials samast sarjast veel jutte kirjutaks ja need eraldi kogumikuna kunagi publitseeriks.

Kõige huvitavam tekst selles raamatus on "Kolmas udu", mis ei näi mitte niivõrd iseseisva tekstina kui omamoodi Eesti ulme vahekokkuvõttena. Et ma seal mõne autori stiili arvasin ära tundvat, võib olla soovmõtlemine, kuid peategelase Elmari pseudonüüm Elm Street ei saa olla juhus!

Belialsil on üks suur anne (peaaegu igal kirjanikul on mingi) - teda on kohutavalt mugav lugeda. Ja on väga kahju, et ta vaid harva leiab midagi millest viitsib pikemalt kui kaks lehekülge kirjutada. Ja et see mida ta kirjutab on nii väheoriginaalne. Lääne autorina oleks Belials ilmselt nimekas romaniseerija ja shared world`ide spetsialist. Siin, kus sellist elatusvõimalust pole, jääb üle vaid loota, et Belials lõpuks oma Pegasuse leiab, kes talle jutuideid kõrva sosistab. Mõningad märgid antud kogumikus lubavad seda senisest julgemalt loota.

Raamat, mis arvestades Belialsi kohta eesti ulmemaastikult, oleks pidanud ilmuma juba mitu aastat tagasi. Alguses suhtusin kogumikku väikese ettevaatusega, kuna aegajalt on Belials suutnud mind ebameeldivalt üllatada, aga ei pidanud pettuma.

Belials on kümne aasta jooksul suutnud kirjutada tekste seinast-seina, siia aga on väikeste mööndustega valitud tõesti Belialsi paremik. Kuna tegu on autori poolt valitud loodega, siis vaidlemine mis oleks pidanud ja mis mitte olema kogumikus, üsna teisejärguline.

Kogumiku tuumiku moodustavad Cassili lood. Cassili sari on minu arvates Belialsil väga hästi välja kukkunud, seda võiks vabalt edasi arendada. Esimene lugu, mille peatükid eraldi võetuna mult neljad said, mõjub kokkukirjutatuna palju mõjuvamalt. Ka Cassili teine lugu on viie vääriline. Teistest uutest lugudest tõstaks ma esile "Hällilaulu" ja "Teraapia". Esimene neist on vast isegi kogumiku parim tekst - ilus, lüüriline ja liigutav. Teine aga on töötlus kahest tekstist, mis kirjutamisstiili järgi on kohe ära tuntavad. Kuna mulle mõlemad algtekstid suhteliselt meeldisid ja olid veel väga hästi meeles, siis oli seda vägagi nauditav lugeda.

Ülejäänud tekstidest tõstaks esile "Ilus õhtu, härra Dannfussi" ja "Vanaema, miks sul nii suured silmad on", kuid ka kõik ülejäänud on kõvasti üle keskmise.

Kokkuvõtvalt on tegu selgelt parima seni ilmunud eesti ulmeautori autorikoguga, mis annab lootusrikkalt vaadata Belialsi uutele ilmuvatele lugudele, kuna kvaliteedi tõus kogumiku varem ilmumata lugude juures on märgatav. Selge viis mitme plussiga.

Tegelikult viriseks raamatu tootmise koha pealt. Ei ole vaja sellist kaanepilti, no ei ole! Seda enam, et see sõdalane ei visualiseeru mitte üheski jutus.
Ja Belialsi värv ei ole kindlasti punane.. Minu kujutluses on see midagi haprat, kuid mitte roosamanna. Midagi karget nagu koit, midagi leebet nagu kevadine vihm.Vahele sekka kõuekärgatust ja pahaendelisi tormipilvi, kuid need on vaid episoodid.
Nojah. Sellised need raamatu värvid olidki mu jaoks. Ja sellisena näen ma tervikpilti. Et siis visuaalne kiidulaul literaalse kõrvale ;)

Mina ei kuulu nende hulka, kes Belialsi esimest kahasse kirjutet kvaasi-kogumiku "Existerion" lugemise järel vihast ähkima hakkas, tagantjärele mõeldes hindaksin neljale. Käesolev kogumik ületab eelmist siiski märgatavalt. Kena, et hulk ilmselt keskpäraseid jutte on välja jäetud ja tase on ühtlaselt kõrge. Väärib kõvasid kaasi.

"Helesiniste liivade laul" võtab kokku lühijutu-Belialsi kaheksa aasta loomingu. Pean tunnistama, et hakkasin lugema paraja eelarvamusega ning raamatu muretsesin üksnes seetõttu, et arukad inimesed enne mind olid sellele kõrgeid hindeid andnud.

Tagantjärele on heameel nentida, et oleks võinud hullemini minna... Olgugi, et andsin kogumikus sisalduvale hindeid kogu skaalal, ühest viieni, oli üldmulje siiski hea. Belials on autor, kes kaheksa või kümne aasta jooksul suudab kümmekond head juttu kirjutada - kuid nende pärast pole vaja häbeneda.

Kunagi, kui Belials on pika valge habemega härra, kes kord aastas ennast Luuakoolis austada laseb, antakse võibolla välja 300-400 leheküljeline best of kogumik koos peenes kirjas märkusega, et käesolevate kaante vahele on koondatud kogu antu autori ulmelooming, mis kuidagimoodi kestma võiks jääda. Ning siis veel kuue-kaheksakümne aasta pärast koostab mõni tegelane mammutkogumikku "Kõige-kõige õudsem Eesti", avastab vähetuntud 21. sajandi alguse kirjaniku kogumiku ning on rõõmus, et saab oma lugejatele midagi vähetuntud, kuid huvitavat pakkuda. Belials ei jõua arvatavasti kunagi kohustusliku kirjanduse loeteludesse - kuid oma paiga eesti kirjandusloos teenib ta ära ka selle 25%-ga oma lugudest, mis süüa sünnivad.