Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966-

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials ·

Helesiniste Liivade laul

(kogumik aastast 2003)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2003 (Maailma fantastikakirjanduse tippteoseid)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
7
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.583
Arvustused (12)

Saab täiesti rahuliku südamega “viie” panna, kindlasti viimase aasta jooksul ilmunud ulmeautori kogumikest parim. Vanadest asjadest on valitud kõige paremini säilinud kraam, nö best of ja uued lood kõnelevad uuest kvaliteedist. Ometi kujuneb selline veidi nõutuks tegev kahetine arvamus. Nimelt paistab kõigi lugude tagant välja selge autoripositsioon, ehk poeet-pedagoog-pagan ühes isikus; teisalt on nagu liialt paljud lood inspireeritud teiste kirjanike maailmatest ja teostest. Mis näib viitavat sellele, et Belials viitsib kirjutada vaid siis, kui talle kedagi lugedes mõni temaatiline idee pähe tuleb. Soovitaks metoodilisemalt oma fantaasiaid arendada. Lugeda oli aga põnev, igav ei hakanud, “viis” kõige täiega.
Teksti loeti eesti keeles

Nüüd on siis selge, miks Belials 2002. a. vait oli. Kogumikku valmistas ette! Kui ühes kogumikuga ilmavalgust nägevaid lugusid on 16st seitse ja need ka mahuliselt ülekaaluka osa raamatust enda alla võtavad, siis võib teha järelduse, et Belials elab tänases päevas ja ei võta minevikku eriti südamesse. Mis on edasiviiv suhtumine.

Kui zhanriliselt kuidagi kogumikku analüüsida, siis näib, et õuduskirjanduses tunneb Belials end kõige rohkem kodus olevat ja sellega seonduvad ka kogumiku suuremad kordaminekud. "Ilus õhtu, härra Danfuss", "Sfinks", "Lunastaja" ja "Vanaema, miks ..." on ehk tunnetuslikult SF, "Metsavaim" vahest isegi maagiline realism ja paar pala ka fantasy. Samas on Belialsi SF enamasti tugeva fantasy kõrvalmaiguga või segu mõlemast.

Nagu juba öeldud, on põhirõhk uutel lugudel. Võrdlemisi tugevalt on esindatud ka Belialsi "Algernoni" periood ja samaaegsed "Marduse" lood - "Sfinks", "Kõik, mis sa teed...", "Topisetegija", "Kunagi. Kuskil. Eikuskil...", "See", "Vanaema...". Samas on huvitav, et puudub "Pika tee algus".Varasem loomeetapp aga leiab esindamist vaid kahe loo näol.

Pean tunnistama, et ei suuda heldida Belialsi ühel ideejupil põhinevatest laastudest - (lood 1,2,6, 8, 13). Samuti ei köida suuremat tühi teravmeelitsemine (lugu 10), ähmane õudus (lugu 3) ja pateetiline düstoopia (lugu 12). Viimane ongi minu meelest kogumiku kõige tobedam tekst. Ülejäänud juttudest võib juba rohkem juttu teha.

"Ingel" on üsna kenasti teostatud ja mõjub kui Orlau "Oraakli" remake. "Metsavaim", mis ühena vähesteist paigutub Eesti oludesse, tundub poeetilise ja osalt ka autobiograafilisena. "Lunastaja" pakub teatud intellektuaalset pinget ja jääb mulje, et Belials on loo kirjutamise aegu tõsiselt piiblit uurinud.

Ülejäänud tekstid on juba olulisemad õnnestumised. "Teraapia" ainsaks puuduseks on asjaolu, et ta on suhteliselt sirgjooneline töötlus kahest pühenduses mainitud alliktekstist, aga hästi kirjutatud. "Hällilaul" on vahest parim Belialsi lüürilistest laastudest - ilus ja lõikav, loos on küll üks loogiline viga ühe kõrvaltegelase käitumises. "Yamura mustad sambad" on teatavasti kokkukirjutis kolmest "Marduses" ilmunud tekstist ja ei viitsinud järgi uurida, kui palju toimetamisel muutus, aga vähemalt alapealkirjadest võinuks uustrükis loobuda.Muidu on tegu osavalt kirjutatud tekstiga, kus pisut häirib lakooniline (ilmselt laastuvorpimisest külge jäänud) stiil. "Neli, mis varjul" on juba mahlasem ja poleks eriline õnnetus Eesti ulmele kui Belials samast sarjast veel jutte kirjutaks ja need eraldi kogumikuna kunagi publitseeriks.

Kõige huvitavam tekst selles raamatus on "Kolmas udu", mis ei näi mitte niivõrd iseseisva tekstina kui omamoodi Eesti ulme vahekokkuvõttena. Et ma seal mõne autori stiili arvasin ära tundvat, võib olla soovmõtlemine, kuid peategelase Elmari pseudonüüm Elm Street ei saa olla juhus!

Belialsil on üks suur anne (peaaegu igal kirjanikul on mingi) - teda on kohutavalt mugav lugeda. Ja on väga kahju, et ta vaid harva leiab midagi millest viitsib pikemalt kui kaks lehekülge kirjutada. Ja et see mida ta kirjutab on nii väheoriginaalne. Lääne autorina oleks Belials ilmselt nimekas romaniseerija ja shared world`ide spetsialist. Siin, kus sellist elatusvõimalust pole, jääb üle vaid loota, et Belials lõpuks oma Pegasuse leiab, kes talle jutuideid kõrva sosistab. Mõningad märgid antud kogumikus lubavad seda senisest julgemalt loota.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis arvestades Belialsi kohta eesti ulmemaastikult, oleks pidanud ilmuma juba mitu aastat tagasi. Alguses suhtusin kogumikku väikese ettevaatusega, kuna aegajalt on Belials suutnud mind ebameeldivalt üllatada, aga ei pidanud pettuma.

Belials on kümne aasta jooksul suutnud kirjutada tekste seinast-seina, siia aga on väikeste mööndustega valitud tõesti Belialsi paremik. Kuna tegu on autori poolt valitud loodega, siis vaidlemine mis oleks pidanud ja mis mitte olema kogumikus, üsna teisejärguline.

Kogumiku tuumiku moodustavad Cassili lood. Cassili sari on minu arvates Belialsil väga hästi välja kukkunud, seda võiks vabalt edasi arendada. Esimene lugu, mille peatükid eraldi võetuna mult neljad said, mõjub kokkukirjutatuna palju mõjuvamalt. Ka Cassili teine lugu on viie vääriline. Teistest uutest lugudest tõstaks ma esile "Hällilaulu" ja "Teraapia". Esimene neist on vast isegi kogumiku parim tekst - ilus, lüüriline ja liigutav. Teine aga on töötlus kahest tekstist, mis kirjutamisstiili järgi on kohe ära tuntavad. Kuna mulle mõlemad algtekstid suhteliselt meeldisid ja olid veel väga hästi meeles, siis oli seda vägagi nauditav lugeda.

Ülejäänud tekstidest tõstaks esile "Ilus õhtu, härra Dannfussi" ja "Vanaema, miks sul nii suured silmad on", kuid ka kõik ülejäänud on kõvasti üle keskmise.

Kokkuvõtvalt on tegu selgelt parima seni ilmunud eesti ulmeautori autorikoguga, mis annab lootusrikkalt vaadata Belialsi uutele ilmuvatele lugudele, kuna kvaliteedi tõus kogumiku varem ilmumata lugude juures on märgatav. Selge viis mitme plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Loomulikult parim hinne, mis muu.

Tegelikult viriseks raamatu tootmise koha pealt. Ei ole vaja sellist kaanepilti, no ei ole! Seda enam, et see sõdalane ei visualiseeru mitte üheski jutus.
Ja Belialsi värv ei ole kindlasti punane.. Minu kujutluses on see midagi haprat, kuid mitte roosamanna. Midagi karget nagu koit, midagi leebet nagu kevadine vihm.Vahele sekka kõuekärgatust ja pahaendelisi tormipilvi, kuid need on vaid episoodid.
Nojah. Sellised need raamatu värvid olidki mu jaoks. Ja sellisena näen ma tervikpilti. Et siis visuaalne kiidulaul literaalse kõrvale ;)

Teksti loeti eesti keeles

Kogumike hindamisel olen lähtunud, et juba kolme mulle väga meeldinud loo eest saab kogumik kindlasti viie. Ja Belials ületab selle lati varuga: "Topisetegija", "See", "Teraapia" ja "Ilus õhtu, härra Dannfuss" on tekstid, mille puhul lihtsalt mõnuled lugedes. Kõiki neid iseloomustab terav puänt. Teises eshelonis tulevad "Yamura..." ja "Neli, mis varjul" - kah täiesti korralik kraam. Päris vastukarva asju on ka ("Sfinks", "Metsavaim" ja nimilugu), aga selleta ei pääse kunagi.

Mina ei kuulu nende hulka, kes Belialsi esimest kahasse kirjutet kvaasi-kogumiku "Existerion" lugemise järel vihast ähkima hakkas, tagantjärele mõeldes hindaksin neljale. Käesolev kogumik ületab eelmist siiski märgatavalt. Kena, et hulk ilmselt keskpäraseid jutte on välja jäetud ja tase on ühtlaselt kõrge. Väärib kõvasid kaasi.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatukogust teel koju jäin seisma ja lappasin raamatut, siis lugesin ja jalutasin ja siis istusin maha ja lugesin kohe SUURE mõnuga .. kuna pimadaks hakkas minema jooksin koju ;)
Teksti loeti eesti keeles

Kogumikku, kui tervikut on suhteliselt raske hinnata. Mees oskab kirjutada, isegi siis kui tal pole midagi öelda. Tegelikult annab see hea ülevaate Belialsi oskustest, kuid mitte tema loomingust, mis on märksa ebaühtlasema kvaliteediga. Samuti ei saa nuriseda autori uuema loomingu üle, pigem võib seda kiita. Väärt kogumik suhteliselt väheste ebaõnnestumistega.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu kuskil juba ütlesin, on lühivorm ohtlik zhanr. Lugejale teos kas meeldib, tekitab temas resonantsi või ei tekita - ning üle ühe võimaluse lool selleks pole. Kui lugeja õlgu kehitab, on selle liigutuse lõpuks tal lugu juba läbi loetud.

"Helesiniste liivade laul" võtab kokku lühijutu-Belialsi kaheksa aasta loomingu. Pean tunnistama, et hakkasin lugema paraja eelarvamusega ning raamatu muretsesin üksnes seetõttu, et arukad inimesed enne mind olid sellele kõrgeid hindeid andnud.

Tagantjärele on heameel nentida, et oleks võinud hullemini minna... Olgugi, et andsin kogumikus sisalduvale hindeid kogu skaalal, ühest viieni, oli üldmulje siiski hea. Belials on autor, kes kaheksa või kümne aasta jooksul suudab kümmekond head juttu kirjutada - kuid nende pärast pole vaja häbeneda.

Kunagi, kui Belials on pika valge habemega härra, kes kord aastas ennast Luuakoolis austada laseb, antakse võibolla välja 300-400 leheküljeline best of kogumik koos peenes kirjas märkusega, et käesolevate kaante vahele on koondatud kogu antu autori ulmelooming, mis kuidagimoodi kestma võiks jääda. Ning siis veel kuue-kaheksakümne aasta pärast koostab mõni tegelane mammutkogumikku "Kõige-kõige õudsem Eesti", avastab vähetuntud 21. sajandi alguse kirjaniku kogumiku ning on rõõmus, et saab oma lugejatele midagi vähetuntud, kuid huvitavat pakkuda. Belials ei jõua arvatavasti kunagi kohustusliku kirjanduse loeteludesse - kuid oma paiga eesti kirjandusloos teenib ta ära ka selle 25%-ga oma lugudest, mis süüa sünnivad.

Teksti loeti eesti keeles

Hunnik vanu ja uuemaid lugusid, enamikus loetud. Vist olen viimasel ajal niipalju prahti lugenud (vabanda, veix), et mulle tundusid need jutud täiesti head. Ma ei oska kohati ehk sisse elada ja mõnelgi puhul on jutt maavillaselt kokku monteeritud, kuid üldine tulemus on väga sümpaatne ja seda ilma igasuguse hinnaalanduseta.
Teksti loeti eesti keeles

Kui proovida nüüd anda üldisem hinnang Veiko Belialse kogumikule "Helesiniste Liivade laul", siis tuleb leppida hindega 4. Kuigi kaalusin mingi hetk ka hinnet 5. Kuid nõrgema hinde põhjuseks olid peamiselt paar minu meelst ikka liiga nõrka teksti, mis muidu hea taseme alla kiskusid ("See"; "Kolmas udu"). Oleks võinud need rahuliku südamega välja jätta. Kogumik oleks 10 lehakülge lühem olnud, kuid kindlasti tunduvalt kõrgema kvaliteediga ja kompaktsem. Kui rääkida positiivsest siis kõige enam tõstaksin esile Cassili lugusid ning lugusid "Metsavaim" ja "Topisetegija". Samuti osasid Belialse laaste. Kokkuvõttes vägagi vajalik kogumik, mis annab selge ülevaate ühe meie kauaaegsema ulmekirjaniku loomingust (nii parematest kui ka nõrgematest külgedest).
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: