Lugesin ja mõtlesin. Kaks härrasmeest seisavad ja naudivad päikeseloojangut. Selline eht-inglaslik õhkkond. Mõnus. Aga kahtlaselt tuttav tuleb ette. Kuskohast, seda praegu ei suuda kuidagi meenutada.
Veel üks suurepärase õhustikuga ja meeldivalt värvikalt kirja pandud laastuke. Tundub et meeleolu loomine ongi üks herr Belialsi tugevamaid külgi. Iga päev juba selliseid meeleolukaid jutte ei kohta. Ja kindlasti vääriks see rohkem tähelepanu kui ta on pälvinud.
Nõrk neli, aga siiski neli. Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Ei saa esitada lihtsalt ühe suvalise lehekülje pikemast tekstist ja väita, et see on lühivorm. Lühivorm tähendaks siiski lõpetatust, suletust mingisse selgepiirilisusesse. Pealegi, meeleolu oli ju nauditav. Lugeja petmine.
Kodanik Tummal on loomulikult õigus, kuid mida pikem tekst, seda rohkem see lohisema kipub ja lõpuks võib isegi meeleolu kaduma minna. On nagu ta on, pea-asi et on(kuigi alati saab paremini)!
Tundub, et see jutt on kirjutatud just ühel niisugusel soojal augustiõhtul, mil minagi neid baite järjestan. Looduspilt igatahes on täpselt nii maaliline nagu kirjeldatudja tundub olevat õnnestunult edasi antud. Saab näha, kas juttu millalgi novembris või veebruaris üle lugedes sama tunne säilib. Niikauaks on hindeks kindel hea.