97. aasta suvel ostsin süütust huvist ajakirja nimega Mardus, kus see jutuke ilmus. Polnud see ajakiri suurem asi, polnud ka jutt. Siis sattus see pala miskipärast Stalkeri nominantide sekka. Tuli taas lugeda. Eesti autorite "originaalsus" piirneb sageli rohkem ja vähemtuntud Lääne löökfilmide ümberjutustustega, "Igavese metsa" puhul jääb mulje kui Predator 1-e tegelaste seiklustest Harrisoni surmamaailmas vürtsitatuna Bradburylikku süngusega. Loo väheste väärtuste hulgas on SF-zhanri ekspluateerimine ning autori võrdlemisi korralik kirjapulga valdamise oskus.