Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966-

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials ·

Ja päev läks looja...

(jutt aastast 2000)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 3/2000»
antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
4
2
0
1
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (12)

Tubli, Veiko!

Midagi sellist olen ma kuus (6) aastat oodanud... Lõpuks siis on jõuluõudustest ja pühapeetrusekuldadest läbinärimise vaev väärikalt tasutud saanud.

Sisust ei kavatse rääkima hakata, eks huvilised seavad sammud lähimasse raamatukauplusse, vaid niipalju ütlen, et on sünge õudusfantaasia zhanri parimaid traditsioone arvestavas keskkonnas.

Kuna mitmetele isemoodi inimestele see jutt võib mitte meeldida (ja ma arvan kuulvat juba konkreetsete kriitikanoolte vihinat), siis katsun lühidalt seletada, miks ta mulle nii palju korda läks.

Avaldasin täna hommikul juba telefonitsi autorile ilmse õnnestumise puhul tunnustust, teen seda siin ja praegu uuesti. Sest midagi niivõrd stiilset ja pretensioonitut ja zhanripuhast oli sellesse eesti ulme nimelisse laastuhunnikusse, mida kaunistavad ajuti skisofreenilis-ajuvabad piiripealsed visklemised, juba ammu vaja.

OK, jutu tegevuses ei ole midagi originaalset, lõpuga võib palju (tervikut tähtsustavaid) lugejaid üldse mitte rahule jääda, aga vaadake, lugupeetavad, palun, siin eesti ulmes veidi ringi. Zhanripuhtus on üldiselt haruharv nähtus. Ma ei mõtle erinevate alazhanrite purismi, vaid üldiselt stiilipuhast zhanriulmet. Seda on karjuvalt vähe. Ja see on üks põhjus, miks käesolevat Robert E. Howardile ja H. P. Lovecraftile pühendet juttu hindan.

Kusjuures see kummardus neile on jutus igati professionaalselt ja mitmetasandiliselt lahendatud. Lisaks tuli mulle lugedes korduvalt silme ette Lin Carter. Paljude jaoks on kadunud fantasykirjanik ja zhanri spetsialist ning popularisaator küll sellise mitteoriginaalse ja jäljendava kirjanduse võrdkuju, aga miks siis mitte!

Sageli just nii ongi, et tead täpselt, millist laadi teost lugeda soovid ja siis on ju väga hea, kui on olemas autoreid, kelle peale võid kindel olla, et leiad alati eest näiteks sünge ja iidse fantasymaailma, ookeani ääremail asuva saare, kuhu peidetud varandust või iidset tarkuseallikat valvab uudishimulike eest keegi, kes ei kuulu üldse sellesse aega ja maailma. Aegajalt lihtsalt tahad lugeda rohke õudusega vürtsitatud seiklustest läbitungimatus dzhunglis, mille keskel kõrguvad mingi iidse kurjade jumalate poolt rajatud monumentaalse ehitise varemed. Lisaks veel piraatide teema, mis on minu isiklik nõrkus, suurepärane miljööloomise oskus, konkreetsed ja ülepsühhologiseerimata kangelased ja minu poolt ammuigatsetud nähtus - Veiko Belials esitamas korralikku narratiivi. Vahelduseks neile lõputuile ja üha ebaorginaalsemaks muutuvaile laastudele.

Mina olen rahul, veidi kripeldama jäi vaid, et ehk oleks olnud mõningase kaalumise järel mõttekam avaldada need kolm episoodi ühe pikema jutustusena, ühtses raamis? Nüüd hakkab ilmselt osa lugejaid sarnaselt HPL-i Herbert Westi loole vinguma järgmistes epsioodides paratamatult tulevate varasemate osade lühimeenutuste peale.

Igatahes soovitan autoril just sel suunal jätkata ning just pikuti ja sügavuti minna. Rohkem mahtu, rohkem narratiivi, õudused ja fantasymaailm veelgi vängemaks, süzhee keerukamaks, inimsuhted emotsionaalsemaks! Hea meelelahutuse retsept on ju teoorias nii lihtne, nii lihtne. Selle eduka teostamise võime on aga vaid väheste privileeg.

Dark fantasy, tõlgime siis praegu õudusfantaasiaks, õnnestub Belialsil ju kõige paremini. Ja näib, et seda teha talle meeldib.

Teksti loeti eesti keeles

Kogu maailmas on ilmunud hästi palju fantasyt, aga on ilmunud vähe fantasyjutte ... häid fantasyjutte on kohe hästi vähe ilmunud!

Ma täpselt ei tea Veiko Belialsi suhet fantasykirjandusse ... selge, et meeldib, aga kas rohkem kui SF või horror? Fakt on igatahes see, et fantasyjuttude hulgas on Veiko Belialsil õnnestumiste hulk kõige suurem. Räägin muidugi siinkohal lühilugudest, aga ühe romaani põhjal oleks ka alusetu midagi romaanidest arvama hakata ning polnud see «Ashinari kroonikad» ka see kõige hullem lugemine – omas ajas ja kohas piisavalt kobe tekst!

Cassili sarja esimene jutt on taas tore õnnestumine. Küüniliselt võiks öelda, et eks see üks cthulhoidne conanism ole! Ja siis!? Olen alati stiilset ajaviidet enamaks hinnanud miskist poolõnnestunud pretensioonikusest. Eks ta üks tänamatu amet ole, see ajaviitekirjaniku oma, aga lugejate tänu ja hea tuju peaks olema küllaldane tasu. Nojah, ning pisut raha teeniks ehk samuti!

Võimalik, et olen unistaja, aga kui Veiko Belials suudaks need kolm Cassili juttu samal tasemel lühemaks (nii 150-200 lk.) romaaniks vormida, siis mina oleks küll rahulolu ise. Maitse asi, aga kahjuks häirib mind kohutavalt, et see moodne fantasy on unustanud oma juured ning weird tale hõnguga kompaktse sword & sorcery asemel on meil miskid lohisevad pisukese maagiamaiguga pseudoajaloolised romaanid, mis vaevlevad õukonnaintriigide (sisu) ja ülekaalulisuse (vorm) küüsis. Anna minna, Veiko!

Teksti loeti eesti keeles

Algus oli küll paljutõotav, kuid järgnenu ei suutnud ülespiitsutatud ootusi täita. Põhiliselt sellepärast, et kogu lugu tundus kuidagi triviaalne, nagu 1920ndateseiklusfilm - ei ühtki ootamatut süzeepööret. "Vanaaegses keeles" kirjapandud päeviku tsitaadid olid kogu jutu parim osa ja õnnestunud miljöö kiitmise osas olen eelarvustajatega täiesti nõus, aga midagi jääb ikka puudu, mis ei võimalda seda juttu päris heaks pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Esmakordsel lugemisel ei meeldinud see "kummardus kahele Howardile" mulle sugugi. Nüüd, 13 aastat hiljem üle lugedes meeldis juba palju rohkem, kuigi Raul Sulbi esimeseks arvustuseks olev väljapursatud orgasm jäi minust muidugi kaugele. Selline korralik Belialsi tase, mida iganes see ka tähendama peaks, sest keskmist Belialsi taset pole olemas: Belials liigub valusast pasast "Braavo!" hüüete ja käteplagina saatel vastuvõetavate lugudeni (ja jälle tagasi) kiiremini kui keegi jõuab "Pengringeerion!" öelda. Selles konkreetses loos ajasid mind tobedalt itsitama vana seikleja märkmed, kes miskipärast oli oma memuaarid paberile pannud imelikus baltisaksa mõjutustega 19. sajandi lõpuosa eesti keeles. "Ja linnud laulsiwad ja ta nägi et see äraütlemata ilus kuulata oli. Mulle tuli igatahes momentaalselt Saalomon Vesipruul silme ette, kes Belialsi mõõga ja maagia - hõngulisse kangelasfantaasiasse sobiks nagu chorizo küpsisetorti.

Nagu öeldud, täitsa meeldis. Ootan huviga ülejäänud 2 osa, sest see oopus jaguneb miskipärast kolmeks ühesuguste veidike tobedate pealkirjadega peatükiks.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: