Midagi sellist olen ma kuus (6) aastat oodanud... Lõpuks siis on jõuluõudustest ja pühapeetrusekuldadest läbinärimise vaev väärikalt tasutud saanud.
Sisust ei kavatse rääkima hakata, eks huvilised seavad sammud lähimasse raamatukauplusse, vaid niipalju ütlen, et on sünge õudusfantaasia zhanri parimaid traditsioone arvestavas keskkonnas.
Kuna mitmetele isemoodi inimestele see jutt võib mitte meeldida (ja ma arvan kuulvat juba konkreetsete kriitikanoolte vihinat), siis katsun lühidalt seletada, miks ta mulle nii palju korda läks.
Avaldasin täna hommikul juba telefonitsi autorile ilmse õnnestumise puhul tunnustust, teen seda siin ja praegu uuesti. Sest midagi niivõrd stiilset ja pretensioonitut ja zhanripuhast oli sellesse eesti ulme nimelisse laastuhunnikusse, mida kaunistavad ajuti skisofreenilis-ajuvabad piiripealsed visklemised, juba ammu vaja.
OK, jutu tegevuses ei ole midagi originaalset, lõpuga võib palju (tervikut tähtsustavaid) lugejaid üldse mitte rahule jääda, aga vaadake, lugupeetavad, palun, siin eesti ulmes veidi ringi. Zhanripuhtus on üldiselt haruharv nähtus. Ma ei mõtle erinevate alazhanrite purismi, vaid üldiselt stiilipuhast zhanriulmet. Seda on karjuvalt vähe. Ja see on üks põhjus, miks käesolevat Robert E. Howardile ja H. P. Lovecraftile pühendet juttu hindan.
Kusjuures see kummardus neile on jutus igati professionaalselt ja mitmetasandiliselt lahendatud. Lisaks tuli mulle lugedes korduvalt silme ette Lin Carter. Paljude jaoks on kadunud fantasykirjanik ja zhanri spetsialist ning popularisaator küll sellise mitteoriginaalse ja jäljendava kirjanduse võrdkuju, aga miks siis mitte!
Sageli just nii ongi, et tead täpselt, millist laadi teost lugeda soovid ja siis on ju väga hea, kui on olemas autoreid, kelle peale võid kindel olla, et leiad alati eest näiteks sünge ja iidse fantasymaailma, ookeani ääremail asuva saare, kuhu peidetud varandust või iidset tarkuseallikat valvab uudishimulike eest keegi, kes ei kuulu üldse sellesse aega ja maailma. Aegajalt lihtsalt tahad lugeda rohke õudusega vürtsitatud seiklustest läbitungimatus dzhunglis, mille keskel kõrguvad mingi iidse kurjade jumalate poolt rajatud monumentaalse ehitise varemed. Lisaks veel piraatide teema, mis on minu isiklik nõrkus, suurepärane miljööloomise oskus, konkreetsed ja ülepsühhologiseerimata kangelased ja minu poolt ammuigatsetud nähtus - Veiko Belials esitamas korralikku narratiivi. Vahelduseks neile lõputuile ja üha ebaorginaalsemaks muutuvaile laastudele.
Mina olen rahul, veidi kripeldama jäi vaid, et ehk oleks olnud mõningase kaalumise järel mõttekam avaldada need kolm episoodi ühe pikema jutustusena, ühtses raamis? Nüüd hakkab ilmselt osa lugejaid sarnaselt HPL-i Herbert Westi loole vinguma järgmistes epsioodides paratamatult tulevate varasemate osade lühimeenutuste peale.
Igatahes soovitan autoril just sel suunal jätkata ning just pikuti ja sügavuti minna. Rohkem mahtu, rohkem narratiivi, õudused ja fantasymaailm veelgi vängemaks, süzhee keerukamaks, inimsuhted emotsionaalsemaks! Hea meelelahutuse retsept on ju teoorias nii lihtne, nii lihtne. Selle eduka teostamise võime on aga vaid väheste privileeg.
Dark fantasy, tõlgime siis praegu õudusfantaasiaks, õnnestub Belialsil ju kõige paremini. Ja näib, et seda teha talle meeldib.