Tegemist yhe sygavama McCoy-lugude ämbriga: päevikustiil on lihtsalt ylearu pyydlik ja ponnistatud, pidev vägisi yritamise maik ei lase hästi lugeda. Kuna on tegemist erinevate inimeste päevikutega pealegi, ning katkendid on lyhikesed, on alguses suht raske toimuvat jälgida, toimub mingi segane siplemine. Lõpp on tegelikult täitsa hea peamiselt tänu neile kurjadele kuldpõrnikatele, kes inimese sisse kiiruga tunneleid uuristasid - väga andekad loomakesed, kes õudusjutu jaoks kohustusliku õuduseannuse ikkagi kamba peale välja pidasid. See oli muidugi täiesti imponeeriv, et Belials oli viicinud kõvasti entsyklopeediatega tööd teha, mille tulemusena enamus päevikulõikudest kubises tärnikesega märgitud terminitest - nende joonealuseid selgitusi pean ka jutu yheks tugevamaks kyljeks ;o)