Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966-

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials · Marek Simpson ·

Existerion

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

Hinne
Hindajaid
1
2
6
8
4
Keskmine hinne
2.429
Arvustused (21)

Minu meelest oli see üks tõsiselt hea raamat, pani mind elu üle sügavalt järele mõtlema. Kes iganes on huvitatud filosoofilisest maailmavaatest ja ulmest, peaks seda kindlasti lugema. Raamat koosneb mitmest lühiloost, mida Suur Mõistus jutustab Inimesele, kes tahab leida elu mõtet. Läbi jutustatud lugude luuakse pilt maailmast ja elu keerdkäikudest. Nendes lugudes on luubi alla seatud kõik inimlikud väärtused, tugevused, nõrkused ja seda on teinud autorid tõeliselt vaimukalt, kuid siiski väga sügava tagamõttega.Suur tänu autoreile selle suurepärase teose eest!
Teksti loeti eesti keeles

Lipp lipi peal, lapp lapi peal, selline see existeerion ongi. Jutukoguna nagu polekski midagi ette heita, aga sellisel kujul??? Raamjutustus on igatahes piisavalt mannetu, et mingitki mõju avaldada... Kui ta oli paroodiana mõeldud, siis oleks pidanud asja natuke löövamalt kirja panema, mitte sihkse lohiseva hädisusena. Piitsa just selle raamatu eest ei taha anda, aga präänikut see lapitekk kah ära ei teeni.
Teksti loeti eesti keeles

Oleks ta jutukogu olnud ja Simpsoni-Belialsi paremikku sisaldaud, siis...Raamatuvorm kippus asja vägagi ära rikkuma - see mõistus oli lihtsalt lapsik! Ei, lookesed olid osad ju päris armsad... aga et nad nõnda mannetult seotud olid.... Tahtnuks enamat, kuigi kartsin hullemat. Seega neli. Lisapunkti toob see, et olin midagi sellist ammu oodanud -eesti autori ulmejuttude kogumikku.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlemisaine on korralik ehk rahuldav, eriti neile lugejatele, kes ise samadel teemadel (olemise mõte jms)arutlema kipuvad. Kuigi jah, ega lasteaia tasemest seegi pool kõrgemale ei küündi. Viimastel lehekülgedel esitatud lõpplahenduse heiastused on loosunglikud, lapsikud - kui juba kirjutada, siis vast kaasaja lugejale, kes veitsa nendest lõpuloosungitest edasi on arenend. Tore siiski, et eesti mõtlemise see tase on (ulme)kirjandusliku väljundi leidnud, selle eest siis rahuldav hinnegi.Mis siis viga? Ega iseenesest pole midagi häda, kompositsioon ruulib, mõte jookseb... Aga jutuvestmise oskusest jääb veel puudu. Oleks tahtnud "Existerioni" kaks korda paksemana kui ta on, käes hoida. Jutustatavad lood on hõredad, see tähendab õhuaukudega nagu hiirte näritud juust, ja asja see paremaks ei tee. Lood ei vii "sisse", ei tõmba nii sügavalt kaasa, nagu Universumi Mõistuse jutustamisstiili kirjeldus (pigem läbielamine, kui jutustamine) eeldada lubaks. Iga jutt on kondikava, ei enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tükk aega ma mõtlesin, et ei arvusta üldsegi seda raamatut... kuid karm reaalsus on sundinud mind siiski seda tegema. Ei saa ju pidada normaalseks teose keskmist hinnet BAASis? Ma ei kutsu küll kedagi üles nüüd siin ühtesid laduma, aga kõik algab meie endi tegudest ning omaenda arvustusega saan ma siiski välja näidata suhtumist ning teha endast oleneva, et raamatu keskmine hinne pisutki liiguks selle numbri poole, mida ta väärt on.

Raamat on ilge jama ning kohutavalt nõrk. Üldiselt olen ma oma hinnangutes ääretult leebe ja mõistapüüdev inimene, kuid selle köite puhul on igasugune tolerants üsnagi välistatud. Isegi kui see oleks saja aasta jooksul ainuke eestlas(t)e kirjutatud ulmeraamat... isegi siis poleks mõtet seda välja anda, sest selle raamatu tekitatud kahju kohalikule ulmele on suurem, kui raamatu ilmumise fakt... et nüüd on oma filosoofiline ulmeromaan olemas.

Raamatu põhipuuduseks on igavus ja hallus... raamatut on igav ja kurnav lugeda... lugedes tundsin end nagu viisakas inimene, kes peab kuulama idioodi lamisemist. Sorry, aga isik, kes ei suuda elementaarsetki mõttetööd teha ning peab ka kõige lihtsamatele küsimustele vastuse saamiseks Universumi Mõistust tülitama, see inimene on ju idioot. Kõikse hullem on veel see, et Universumi Mõistus mõjub ise kah kui hooldekodu pisut normaalsem patsient, kes oma raviasutuses sanitari koha on saanud ning siis erineb oma märksa kliinilisematest saatusekaaslastest vaid staatuse (mitte aga olemuse) poolest.

Minu arust eeldaks filosoofiline (ulme)romaan kaelamurdvaid mõtteeksperimente ja säravat esitlust ning uudseid kontseptsioone... või siis vanade tõdede esitamist värskes valguses. Meil on aga «Existerioni» näol tegemist triviaalsete pisitõdede halli ja plakatliku nämmutamisega, mille lugemiseks peab end suisa sundima.

Oleks köide vormistatud jutukoguna, siis oleks hinne ehk 1-1,5 palli kõrgem... sest see abitu raamlugu on tõesti jälk. Samas on raamatusse valitud ikka tohutu hulk hästi nõrku tekste, sellised ilmuvad raamatukaante vahel tavaliselt autori loomeelu loojakul, mil uusi tekste enam ei tule ning siis saavad lugejad teada, et kuivõrd abitult kunagi alustas see praeguseks ülitunnustatud looja. Eelmise lause viimane sõnapaar ei kehti ei Belialsi, ei Simpsoni kohta ning seega on selliste juttude praegune raamatukaante vahele toppimine ikka üsna õigustamatu. Ega sitt sellest rosinasaiaks muutu, kui sinna näpuotsast mõni rosin («Helesiniste Liivade laul», «See», «Megasiti keiss», «Tulek» jne.) pillata.

Kui autoritele ja kõikvõimalikele pöidlahoidjatele (näit. nimetu arvustaja «Marduses») tundub, et ma siin nüüd ilgelt autoritele ja maakeelsele ulmele liiga teen, siis pakuksin välja kaks üsna neutraalset mõtet:
1. Kujutage ette noort ulmehuvilist, kes on just äsja läbi lugenud oma esimesed Asimovid ja Tolkienid ning kes on kuulnud, et ka eestlased kirjutavad ulmet ja siis mingi vastutustundetu isik pistab talle «Existerioni» pihku. Ma arvan, et see noor inimene on pärast seda (vähemasti eesti) ulme jaoks kadunud hing! On ju halb?
2. Või kujutage ette estofiili, kes pole ka ulme suhtes ükskõikne ning kes siis avastab eesti ulmeromaani «Existerion». Väga piinlik juhtum ju?

Filosoofiline on romaan vaid niipalju, et esimest korda elus hakkasin ma mõtlema ulmekirjanduse lugemisele raisatud ajast ning nendin, et kui mul kunagi elu loojangul jääb päev puudu, siis läheb see kindlasti Veiko Belialsi ja Marek Simpsoni ning nende «Existerioni» kraesse. Ma tõesti kahetsen, et ma seda romaani lugesin!

Teksti loeti eesti keeles

Ei viitsinudki päris läbi lugeda. Vahel tärkas mõte, et huvitav, mis raamatuga võiks analoogia tekkida, või mis kirjanikuga. Igatahes mõtlesin igasugustele muudele asjadele, kui konkreetsele raamatule. Tore et ma seda poest ei ostnud... oleks veel mitu korda pooleli jäänud. Kurb, et selle raamatuga sedaviisi läks. Autoritest ka veits kahju - nägid ju vaeva ja puha.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, ostsin ta ära, silmi peites pean tunnistama, et põhiliselt selleks, et Veiksi toetada. On jah täpselt selline soga, nagu Jürka eespool kirjeldab. Paar head lühilugu, aga needki allpool kriitika taset oleva raamlooga solgitud, hunnik väärtusetuid ideenatukesi, millistest igal kirjanikul sahtel pungub, ja no ma ei tea. Kõige koledam on see, et vähemasti VB ju oskab kirjutada...
31.07.2000

-----

19.07.2006
Tõstsin hinnet ühe palli võrra. Tänaseks on eestis hakanud aktiivselt tegutsema Hans Leberechti seltsi ulmesektsioon ja hoian hinde "1" ikka täielikule sõnnikule, mida normaalne inimene kaine peaga lugeda ei suuda. Existerioni ma siiski lugesin läbi, aga Uido Truiat, Mehis Heisaart ja teisi taolisi ei suuda...

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt piisab hinde põhjenduseks/selgituseks sellest, kui vaadata teose absurdselt kõrget keskmist hinnet BAASis.

Kõik on üldiselt juba ära öeldud. Huvilistel tasuks veelkord üle lugeja Jürka arvustus ja tuletada meelde Lauri leebuma läinud arvustust, mida inimesed saavad tänu Marek Simpsoni ennastsalgavale vahendustegevusele ikka ja jälle üle lugeda «Algernoni» juuninumbri kirjaveerust. Nõustun täielikult mõlemaga.

Ja ei sõimata seda vahvat raamatut ainult võrgus, ka «Areenis» ja (korduvalt) «Loomingus» on teda mitte just hea sõnaga meenutatud.

Aga Eilishi arvustuse soovitaks panna teose võimaliku uustrüki tagakaanele.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu lugemisest on möödas nüüd üks aasta... Olen korduvalt proovinud sellele arvustust kirjutada, ent ikka pole leidnud sobivaid sõnu. Hindes pole küll kahtlust olnud.

Kahtlemata on tegemist ebaõnnestumisega. Simpsonil esimene ebaõnnestunud ilukirjanduslik raamatudebüüt ja Belialsil tagasilangus Ashinariga. Loodetavasti on ka autorid sellest aru saanud.

Milles siis Existerioni nõrgad kohad? Ma arutleksin nõnda, et igasugune filoseerimine peaks alguse saama sisimast sunnist ja mingist tunnetusest. Antud juhul näikse see soov tekkinud olevat ideest täita jutuvalimik mördiga ja seda diskori kombel kokku siduda. Selline võte eeldab, et kõik see sügavus ja maailmatunnetus on neis lugudes originaalselt olemas. Aga kas ikka on?

Filosofeerimine pole õieti ei töö ega mõtlemine, pigem on ta teatav seisund, mille käigus on filosoofil kohustus jõuda maailma ja inimesetunnetuses tasemele, mis pole jõukohane nö inimesele tänavalt ja üldse enamikule. Ta peab välja tulema millegi uuega, süsteemiga, konstruktsiooniga, mis tõepoolest on nimetust "filosoofia" väärt.

"Existerion" aga, andke andeks, pakub meile targutamist elu üle. Ja see targutamine ei ütle välja mitte ainsatki huvitavat mõtet!

Teiseks - tõdemus, et tõde peitub meis enestes... Hää küll, kus mujal ta ikka peitub, aga see võiks olla edasiste arutluse platvorm mitte lõplik sedastsus. Kui kaua ma selle mõttetera üle ka ei juurdleks, ei vii see mind ikkagi kuhugi edasi ega ütle mulle elu, maailma ja inimese kohta midagi rahuldavalt olulist.

Kolmandaks ja vähe subjektiivsemalt - raamatu ülesehitus. Eks erinevad lugejad suhtu erinevalt olukorda, mis toimub mingis hämuses mõõtmes; olemise ja mitteolemise piirimail, eikuskil ühesõnaga. Isiklikult just sellisest lavakujundusest ei vaimustu. Seal eikuskil kohtub minategelane Universumi Mõistusega...ja esitab talle küsimuse: Mis on olemise mõte?.

Mind isiklikult see ei huvita. Või vähemalt ei küsika ma midagi sellist. Hästi see on minu mure. Aga edasi - selle asemel, et otse vastata - hakkab UM jutustama vanu Belialsi ja Simpsoni lugusid. Millise tegevuse ainsaks põhjuseks oli autorite soov oma jutte kuidagi raamistada. Kas tõesti pole UM võimeline muul kombel oma Teadmist edasi andma. On küll, selgub. Aga inimene pole võimeline seda vastu võtma...

Ja tagatipuks selgub, et inimene ise on UM ja kogu see võrdlemisi abitu dialoog toimus iseendaga. Sedavõrd tühja targutamist ja käibetõdede lällutamist ongi võimeline iseendaga pidama üks küllaltki ebahuvutav ja eriliste vaimsete võimeteta inimene. Kuid sellisest ehk ei peaks raamatuid kirjutama.

Muus osas on kaante vahele saanud autorite üks loomeetapp - lühi-lühilood ja kui poleks seda pettumustvalmistavat raami, oleksin võimeline isegi rääkima, et mõned lood sealt mulle tegelikult üsna meeldisid jne. Praegu ei näe selleks põhjust.

Sooviks veelkord rõhutada, et see raamjutustus, dialoog, peab pakkuma lugemisrõõmu... Olema originaalne, sädelev, mitmetähenduslik, sügavamõtteline... Ja kui nüüd autorid seda enda käest küsivad - siis kas nad saavad endale kätt südamele pannes öelda, et jah, seda ta ka on?
Teksti loeti eesti keeles

Algas küll paljutõotavalt, lootsin, et raamatu lõpus tuuakse välja midagi põhjapanevat olemise mõtte kohta, kuid lõpulause (tõde on meis enestes) tekitas pettumuse. Oli siis selleni jõudmiseks vaja ~140 lehekülge kirja panna? MS väljendas veel kunagi Marduses intervjuus iseendaga, et inimene, kel kulub millegi väljaütlemiseks raamatujagu paberit, peab tõsiselt haige olema... Ja nüüd?? Pealegi ei tule alati kasuks kõikvõimalike-võimatute nimisõnade lause keskel suure algustähega kirjutamine. Lõpuks lihtsalt ei saa enam aru, kus siin paatos peitub... Lugemiseks kulutatud aega siiski ei kahetse. Aitas mul lõpuks magama jääda.
Teksti loeti eesti keeles

Olles ennem siit neid eelnevaid arvustusi lugenud, ootasin raamatust palju hullemat. Tegelikult ei olnudki ju raamatul midagi erilist viga, viriseda võiks ainult raamjutustuse üle. Oli see ikka vajalik? Minumeelest oli see mõtetu. Jutud olid ilusti kenal keskmisel tasemel. Oli ka paar head juttu(ntx. Kangelasest ja Koletisest, Päästjate jutud). Igastahes aegajalt oli tuntav, et Belialsi jutud on nati kõrgemal tasemel kui Simpsoni omad. Igastahes "3" on teos auga ära teeninud, ning soovitaks seda raamatut siis lugeda, kui sul pole u. 2 tundi absoluutselt mitte midagi muud teha. (Nagu mul täna hommikul)
Teksti loeti eesti keeles

Kyll tahaks öelda Eduad Vilde s6nadega, mida kasutati "Tabamata imes" noore klaverikunstniku kohta "maestro on meile tonud palju h6bedat, kuid kulda ei ole tema toonud mitte". Tahaks, aga ei saa. Sest see ei ole ka h6be mitte, mille herr Simpson ja herr Belials meile toonud on. Selle ainese nime ei thaks nagu k6va häälega välja öeldagi, kuigi ma ei väljendaks end ka mitte nii räigelt, kui m5ningad härrased enne mind. Ma ei ytleks, et mul on sygavalt valus asjatult loetud raamatu pärast, ei seda mitte. Samas ei näe ma mitte mingit p6hjust ka r66mustamises.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tea, kas Universumi Mõistus ikka madaldaks ennast suhtlema nii tähtsusetu olendiga nagu inimene ja muretseks veel tema pärast? Aga mine sa tea...
Teksti loeti eesti keeles

Elamust ei pakkunud, kuna ise olen enda Olemise ja Elu mõtte leidnud. Niisiis sattusin paar korda Universumi definitsioonide ja mina-tegelase sisemonoloogidega vastuollu. Enam kui pooled jutud oleksid võinud olemata olla, raamjutustus sellisel kujul on suht tühi lehehunnik. Lühijuttude juures pean tähtsaks tabavust ja autori konkreetsust, kuid kui mingisugune Universumi Mõistus hakkab "ümber nurga" jutustama, siis see mitte ei istu. Kahe lgp. autori asemel oleks teinud raamatu mitte kaasates Universumi Mõistust, vaid fantaasiaküllast Vanaema, kes näiteks ühele tõbisele poisile jutustab jutte elust= minevikust, olevikust ja tulevikust. Ühiskonna mõttelaadidest, erinevatest elu tahkudest ja vanaema enda isiklikust vaatenurgast (mis ei pea üldsegi mitte tõelähedane olema). Teoses oleks võinud olla pealkirjad (kasvõi kuskil kõrvalises sisukorras), kuna nõndaviisi jääks lugejale paremini meelde, et mis siis oli hea lugu ja mida tasuks kunagi ehk veel lugeda. Aga kui nüüd suht segane segapudru filosofeerimistega lihtsa Eesti inimeseni tuua, siis sellest ei tule midagi välja. Raamjutustus jutustuseks -- meie mandri ulmefänn tahab midagi väga originaalset ja tabavat. See oli aga rohkem nagu heietus. Meeldis: Jüri Kassi kaanekujundus, paar üksikut juttu (mille pealkirju ma ei tea) ja autorite pingutus tegemaks ühte head raamatut. Antud teos on justkui leib liivateradega, mis õnneks poeletil väga palju tavaleiva hinnast ei erine. Küll aga järgmine raamat parem tuleb!
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Teab, kas see nüüd nii kole raamat ka oli, kui kohati eespool kirjeldatud. Aga tõepoolest - oleks ta paar korda paksem olnud (st lahtikirjutatud rohkem) oleks asi parem. Nii mõndagi toredat idee-killukest oleks võinud märkmikus edasi hoida ja sellest oleks ehk kunagi midagi pikemat/sisukamat saanud. 100% halb ta ju polnud!
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: