(jutt aastast 1999)
http://algernon.ee/node/444
eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas
Veiko Belials on kõvasti pingutanud, et saavutada mingit uut taset, aga ei köida mind see jutt miskipärast.
Algus oli lool üsna põhjalikult kirja pandud... pisut küll venis, aga üsna nauditav kosmilise kraami kirjeldus, mis palju Iain M. Banksile alla ei jäänudki. Esimene tõrge tekkis loo vastu siis, kui hakkasid tulema need pikad katkendid Ektor Gabise suurteosest. Väga libe tee, sest stilistiliselt polnud need suurteose katked sugugi paremad kui Veiko Belialsi autoritekst. Dialoogi käigus edasiantuna oleks see materjal kindlasti veenvam olnud.
Häiris ka see, et lugu oli alguses üsna detailne ja peaaegu pisiasjades urgitsev... kusagilt teises kolmandikus aga näis autoril kiire hakkavat ning tegevus hakkas kuidagi väga rohmakalt kihutama. Ma nüüd ei esine siin kohaliku ulme tüüpviginaga, et lugu peaks poole pikem olema... pigem võinuks tekst ka eespool tihedam olla ning lugu võinuks algusest lõpuni rohkem ühes võtmes olla. Selline maaliline ja kõikekirjeldav jutustamislaad sobib pigem siiski mingile poeetilisele laastule... asjalikumat laadi filosoofiline ulme eeldaks siiski konkreetsemat ja kainemat kujutluslaadi.
Minu meelest on autoril õnnestunud antud loos üsna hästi järgi aimata varase (selle «Asumi» aegse) Isaac Asimovi kirjutamislaadi. See on ka vist üks põhjusi, miks see jutt nõnda paljudele ajakirja «Algernon» lugejatele meeldinud on. Mind jätab Hea Doktori looming üsna leigeks, kuigi tuleb tunnistada, et Veiko Belials on kõvasti pingutanud ja vaeva näinud, samas on aimata et autor otsib uusi väljendusvahendeid... ainult, et kas see valitud tee õige on?
Vaimustav filosoofiline arutlus religiooni ja jumaliku ilmutuse olemusest, veel tugevam kui analoogiline Indrek Hargla "Õnnekosk". Seda teksti ei pruugiks häbeneda ka Kaplinski, kelle "Silm" on samaväärne meistriteos.
Kui aga esimese poole jahumine ja eelpoolmainitud ülitüütud lõigud Ektor Gabise suurteosest kõrvale jätta, läks teisest poolest asi huvitamaks. Mulle tundus idee surmajärgsest elluärkamisest kui narkootilise joovastuse allikast suht uudse ja huvitavana. Lõpp aga tekitas juba huvi, et kuidas Belials püstitatud probleemi lahendab. Noh, lahendas ka kuidagi. Ma kaldun eesti autoreid hindama läbi mingi teatava "maavillase" filtri, mis välismaa autorite puhul oleks ammu tööle rakendunud ja loole vaevu "kolme" lubanud panna - tõenäoliselt isegi "kahe", kodumaiste autorite puhul aga hakkab mingi rangust leevendav süsteem tööle ja nii pääseb Belialski "neljaga", nõrgaga küll.