Noh, õnneks oli tegemist vaid pika tee algusega, sest ega polekski kaasa vantsida viitsinud. Nagu Belialsi uuemale suunale iseloomulik, ilmus siingi lugeja ette kibekiirelt mingi vennike, kes tutvustas end kui filosoofi ja õpetlast, kuid osutus peagi hoopistükkis tavaliseks ebastabiilseks uitmõtlejaks, kelle arutluskäikude jälgimise juures suurema osa ajust julgesti välja võib lülitada. Tollel kikkisrindadega tüdrukul polnud ju väga vigagi ja seetõttu mõjusid tasakaalutu peategelase pidevad kihudki päris veenvalt. Jutu üks põhiideesid, narkootikumina kujutatud usukogemus oli hea, kuid suri liigse nämmutamise kätte ja pärast karmi tõehetke ette võetud ohtuderikas põgenemisteejäi lugejale täiesti saladuseks, mis loo kui terviku suhtes oli muidugi ilmne viga. Ning kuna loo teine pool oli veniv ja sündmustevaene, siis too alguse ülenämmutamine sellises koguses mõjus suisa näotult. Kolme veab see lugu kuidagi välja, aga nõme ikkagi.