(jutt aastast 1994)
http://algernon.ee/node/455
eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Ei ole lühike, sest sellise ideega romaani ma küll lugeda ei viitsiks. Kiire kirjutaja võiks selliseid ka kümme tükki päevas treida, aga õnnestumise garantii see poleks. Veiko Belialsil sedapuhku õnnestus... ja õnnestus hästi!
Mis puutub sellesse, et pealkiri midagi välja lobises. Kuulge! Tegu on ulmejutuga, mitte detektiivkirjandusega ning isiklikult mind ei morjenda karvavõrdki, et ma jutu lõppu aimasin. Teostus maksab!
Viis... ja ei mingit hinnaalandust!
Et miks siis kõigest kolm? Mõnes mõttes olen nõus Andrei Golikoviga - seda juttu on lihtne kujutleda episoodina mingis pikemas tekstis, iseseisva loo jaos on ta aga kõhetuvõitu. Ei jõua veel õieti alatagi kui juba on lõpp käes.
Samas ei ole kolm ju ka halb hinne. Vähemalt minu meelest mitte.