Nonii, asume siis kallale... ning üllatus-üllatus, tuleb neli panna! Tõtt-öelda kartsin ma herr Belialsi viimase aja jutuloomingu põhjal hullemat. Sisust ei hakka siin pikemalt rääkima, kes soovib see loeb... pean ütlema, et lugeda oli huvitav... selleks ei pidanud end üldsegi sundima, ladusalt läks edasi ning aeg-ajalt kerkis isegi küsimus, et mis saab edasi... Mis häiris? Häiris liigne konstrueeritus, iseäranis see ringiga algusesse tagasijõudev stoori... einoh, see on ju standardvõte, aga Belialsil tuli see kuidagi hästi otsitult ja konarlikult välja. Häiris tohutu hulk põgusalt läbilibisevaid tegelasi, kes ilmusid tegevusse ning siis paarikümne lehekülje järel surma kaudu ka lahkusid... sedavõrd lühikese teksti jaoks oli neid liialt palju! Häiris ka see pidev kiirustamine - kasvõi mõne stseeni oleks võinud põhjalikumalt lahti kirjutada. Pisematest eksimustest heidaks ette eelkõige seda pingutatud killurebimist. Ahjaa, üks pisiasi veel: see Metsik Jaht on siiski Ajujaht... termineid tasuks tunda! Aga nagu öeldud lugemine läks lobedalt ning kindalsti loen seda teksti kunagi veel.
