Kuskil kõrbes elavad kaks sõpra; üks neist töötab radiatsioonimõõtjana ja teise kohta pole teada. Üks kutsub teise jõuluõhtul külla ning joovad siis õlut ja söövad praadi. Majaperemees helistab koju, kus vastab ta naine, kes räägib, et neil on lumi ja ta süütab kohe kuusel küünlad, aga keegi imelik helistab talle vahel ja räägib, et teda pole olemas. Kõne katkeb poole pealt ja operaator vabandab ning kinnitab, et vana-aasta õhtuks viga parandatakse kindlasti: kui muudmoodi ei saa, siis sünteesitakse uuesti. Peategelane läheb tuppa tagasi, kus siis teine mees talle üles tunnistab, et on ka vahel samal numbril helistanud.
Midagi siin ju oli, aga samadel teemadel kirjutas ju Ray Bradbury nii palju varem...
22.02.2016: Raux saatis "Telefon wigilijny" eestikeelse tõlke. Too on poolteist lehekülge pikk ja ära on selles öeldud täpselt sama palju kui siin. Siia on lisatud õllejoomine ja taatide jutuvada mitmel leheküljel, mis ei anna midagi juurde. Käesoleva jutu hinne alaneb punkti võrra, sest et milleks küll...?