Alguses läheb kõik nii nagu peab, kuid mingil hetkel hakkab karuott end vägagi kummalisest küljest näitama. Iseäranis ähmi läheb loo peategelane aga siis kui ta öö läbi on mingit tõsist füüsikaprobleemi lahendanud ning avastab, et küberneetiline mõmmik on selle probleemi juba enne teda ära lahendanud. Kodanik kutsub appi tuttava küberneetiku, kes avastab, et karuott teab asju, mida mingi mänguasi üldsegi teada ei tohi. Juhtub veel ka mitmeid hullemaid asju...
Nelja panen jutule seetõttu, et minu meelest on autor siin pisut lugejat petnud: kogu teksti areng liikus ühes suunas, kuid lõpuks keeras Konrad Fialkowski loo hoopis teise suunda. Lõpp ei sobinud IMHO eelnevaga kokku. Tugev neli siiski. Olen juttu kolm korda lugenud ning loen ilmselt kunagi veel...