Kosmose sügavusest on Ganymedesele saabunud peaaegu valguskiirusel liikuv objekt. Arvatakse, et tegu on võõrolendite agressiooni algusega. Mitmed maalaste uurijad langevad tulnukate saladuslike mehhanismide - toroidide - ohvriks. Ka enamiku luurelennule saadetud kolme raketi meeskonna jaoks lõpeb kohtumine võõrolendite pilvekujulise energiaväljaga traagiliselt - nii vähemalt tundub. Kaks peategelast pääsevad pärast mitmeid vintsutusi siiski eluga omade juurde tagasi. Tulnukate kosmoselaev lahkub ja targad teadlased jõuavad lõpuks järeldusele, et tegu polnudki mingi invasiooniga, vaid tulnukad täiendasid Ganymedesel lihtsalt oma kütusevarusid, ning maalased polnud nende jaoks mingi eriline huviobjekt, vaid lihtsalt nii-öelda galaktilised varblased. Siit ka jutu pealkiri.
Jutu idee on iseenesest asjalik. Ülesehituselt meenutab see üsnagi Lew R. Bergi Astroflashi-sarja jutte, mille põhisisuks tegelaste pillutamine ühest kummalisest olukorrast teise. Aga kui Bergi tegelastele on ette heidetud tinasõdurlikkust, siis Fialkowski omad on vähemalt selles jutus täielikud puunukud. Niivõrd ebaadekvaatselt käituvaid (ja lalisevaid) tegelaskujusid pole üheski ulmeloos tükk aega kohanud, kuigi autor on - nagu tema bibliograafiast näha võib - olnud möödunud sajandi 60ndatel Poola ulmes kõva tegija. Nüüd, 40 aastat hiljem, pääseks kohalik tegija sellise tekstiga ehk ainult Algernoni jutulaborisse. Raske miinusega kolm.