Kunagi sai läbi loetud Tanith Lee eestikeelne romaan “Itta, vastu keskööle”. Hea mulje jättis. Kogumikus “Shoredanin kellot” oli käesolev Lee jutustus üks tugevamaid. Tegevus toimub Rooma impeeriumi lagunemise ajal ning minajutustajaks on vanapoolne rändapteeker. Jutu algus on selline: Oled kindlasti kuulnud lugusid meestest, kes on võidelnud lohede vastu ja nad surmanud. Need on kõik valed. Sellist mõõgakandjat ei olegi, kes oleks tapnud lohe, kuigi nii mõnigi on hukkunud seda üritades. Teisalt, ma reisisin kord mehega, keda kutsuti “lohetapjaks”... See jutt räägibki rändapteekrist, tema noorest kaaslasest, sõjamehest ja muidugi lohest. Lugu viimase tapmisest on jutustatud mõnusa irooniaga, kuid samas ilmneb tekstis austus kujutatud fantaasiamaailma suhtes. Loo moraali toob autor kenasti esile: au ei lange alati osaks sellele, kellele peaks. Igati viite väärt lugu.