Imaginaarses keskajas toimuv lugu, mitte otseselt alternatiivajalugu ega ka meie reaalne ajalugu mitte. On küll kristlus, ladina ja kreeka ja keeled ja ristisõjad, kuid laiemalt taustu ei avata. Miski palgasõdurite üksus on liitunud ristisõdijate väega, jutu alguses rüüstatakse Bethlemai nimelist linna. Palgasõdurite pealik on nimega Maurs ja tema üksus koosneb vampiiridest, ainult, et keegi teine seda muidugi ei tea. Üks palgasõdur Pierre jääb vereimemisega vahele ja põletatakse. Need on sellised vampiirid, kes ei karda ei risti, päikest ega küüslauku, kuid vajavad aeg-ajalt verd ja elavad sajandeid. Vampiirid satuvad seejärel mingisse imelikku lossi, kus lume sees õitsevad lilled ja üldse näeb kõik välja nagu väljaspool reaalsus asuv nõiutud loss. Mitmed neist tapetakse kummaliste deemonite poolt, Maurs kohtub lossiperenaisega, kes on siis miskit sorti nõid, kes ammutab jõudu vampiiride tapmisest ja nende vereimemisest. Jutt on hästi lüüriline, võiks öelda isegi ilgelt lüüriline ja kuidagi liiga tundeline. Mida edasi seda ähmasemaks ja tundelisemaks see läheb. Üle „kolme” ei tihka anda.
