Ükskord, kungai ammu endale raamatupoest lugemismaterjali otsides sattusin ma mahuka köite peale, mille autoriks oli keegi Terry Goodkind. Nimi tundus ähmaselt tuttav, kuid otsene kogemus puudus. Ostmisel sai määravaks raamatu hind (allahinnatuna tublisti alla saja krooni) ning selle maht. Seitsesada lehekülge tihedat kirja tundus olevat just sobiv pikkus mõneks pikaks õhtuks. Lõppkokkuvüttes ma väga pettunud ei ole. Terry Goodkind on Ameerika autor, kelle kümnest seni ilmunud raamatust on kaheksa jõudnud New York Times Bestseller Listi. Teoseid on tõlgitud üle maailma kahekümnesse keelde ning kokku müüdud üle kahekümneviie millioni koopia. Tuleb tunnistada, et pole paha. Mõni mees kirjutab terve pika elu ja võib sellistest numbritest ainult unistada. Käesolev romaan on Goodkindi poolt loodud mammutsarja, millesse kõik tema raamatud ka kuuluvad, seitsmes osa. Seekord peab siis peategelane, kangelane ja muidu kõva mees lord Richard Rahl, tõestama, et ta pole hull. Nimelt usub ta, et ta on abielus mingi naisega, keda keegi teine ei mäleta. Lisaks jahib lord Rahli mingi vägev põrguelukas ning maailma ohustav anastajatevägi on alustamas viimast rünnakut. Setting oli igatahes huvitav. Kahjuks kuulub Goodkind nende autorite hulka, keda vaevav pidev mölapidamatus. Ühe episoodi kirjeldamiseks kulub mehel rohkem sõnu, kui mõnel teisel autoril neid raamatus üldse kokku on. Lisaks arvab autor, et peategelaste siemaailma on vaja pisiasjadeni kirjeldada. Enamus raamatust kulub umbmäärasele tundlemisele üldmulje tervest teosest jääb kuhugi Mehhiko seebiseriaali ning keskmise Ameerika põnevusfilmi vahele. Maagiat on piisavalt ning soolikatelaskmist ka. Üldiselt ma väga pettunud pole. "Lugemiselamuse" sain täie raha eest ning huvi autori loominguvastu säilis. Neli miinus