Terry Goodkind

Ei saa öelda, et teos päris sisu- ja syndmustevaba oleks, need lihtsalt ei lähe korda.

Niisiis.. Raamatu alguses on hää naispeategelane (nimi Kahlen)saanud tugevasti kloppida ja suht surma suus. Tema mees (nimi Richard), kes on samas ka hää meespeategelane ja yldse yks vinge vennike siis p6etab teda koos naissoost ihukaitsjaga (kes on muidugi yks parimaid naiss6dalsi). Lisaks tuleb ära märkida, et Richard on ka suur posija ja tubli Uue Maailma kunn. Nemad leiab yles pähh naispeategelane (Nicky) ja v6tab hää Richardi vangi. Seejuures teeb tema maagiatriki, mille läbi Richard temale mitte kurja teha ei saa, sest see k6ik kenasti Kahleni peal kajastuks. N6nda lahkuvad Nicky ja Richard oma teed. Veelgi tuleks yks asjaolu yles tähendada: samal ajal tuleb Vanast Maailmast suur ja uhke s6javägi Uue Maiilma pääle ja seda juhib pähh imperaator (Jegan vististi peaks kirjapilt olema), kes on kah suur posija ning tahab rahvast vägisi 6nnelikuks teha. Kahlen ja Richardi nendine ihukaitsja otsustavad Uue Maailma vägede juurde minna, et Jegan`il elu v6imalikult kibedaks teha. Sellega l6peb raamatu esimene köide, mis on pea 600 lehekylge paks.

Raamatu teises köites rändab Richard koos Nickyga mööda Vana Maailma ja Kahlen nüpeldab Uues Maailmas j6udumööda Jegan`i. Sekka kirjeldatakse kommunismi ja isikukultust keskaegsetes tingimustes ning viiakse läbi ultraparempoolsuse lyhikursus. L6pp muuseas ei ole midagi nii väga teadagi milline, kuigi positivistlik noot jääb k6lama. Minupoolest v6ibki jääda, sest ma ei kujuta kyll ette, milline vägi sunniks mind sellist jahu edasi lugema.

Tundub, et maagiat oli selles raamatus tunduvalt vähem kui eelmistes (kui eelarvustajaid uskuda). Selleks on t6enäoliselt omad p6hjused, millest on räägitud eelmistes raamatutes. Sellegipoolest ei oleks FotF`i päästnud ka hordide kaupa lohesid ja myriaadid haldjaid. Kui ikka miski on igav siis ta seda on.

Peategelane viiakse keskkonda, mis meenutab kahtlaselt nõukogude sotsialistliku ühiskonna farssmudelit, ülistades headust, isetust ja teiste hüvanguks elamist vägagi naiivsel ja otsesõnalisel moel. Loomulikult on tulemuseks kaos, viletsus, isekus ja õpitud abitus. Milleks pingutada, kui sul on õigus saada kõike niisama, teiste arvelt, sest kõik peavad olema võrdsed ja võrdsete võimalustega, hoolimata nende võimetest, eeldustest ja kasvõi (töö)tahtest. Kui kõigil on kõik, siis pole kellelgi midagi. (Huvitav, mida arvaksid sellest kõigest näiteks meie võrdõiguslikkuse volinikud :) )
Niisiis, ainus, mis suudab maailma päästa, massid ajupesust hetkega välja tuua, mässule õhutada, on tõeline kunst. Mitte ideoloogiline masstoodang, millega kõik harjunud, vaid tõeline hingekunst, antud juhul siis peategelase vormitud skulptuur, mille korrakski nägemine sünnitab eranditult kõigis inimestes vabadusepalangu ja mässumeele, avanevad silmad, langevad nähtamatud hingeahelad ja helgem tulevik on peaaegu et käega katsuda.

On tunda, et autori maailmavalu tahtis äkitsi väljaelamist ja omamoodi oli see isegi huvitav, sest Terry suudab kirjutada vägagi veenvalt inimhingede varjukülgedest, keerates vindi ikka päris kaugele. Samas oli selles kõiges midagi luitunut ja lihtsameelset. Ilmselt mõjub kogu autori kontseptsioon usutavamalt lääne inimesele, kes pole näinud/kogenud sarnast ühiskonda oma nahal ja kelle jaoks võib tõesti tunduda (võimalik, et ka õigustatult), et ilu päästab maailma.

Hinne tuleb selline sellepärast, et hoolimata sõnadevahust, mis antud autori puhul on ilmselt paratamatus, ja muudest vigadest oli sellel raamatul (võrreldes sama sarja mõne varasema teostega) vähemalt mingigi struktuur ja idee ning täitsa huvitav oli jälgida, kuidas kirjanik omaenda kaevatud süžeeaugust lõpuks välja rabeleb.