Jeff Noon

Suht omapärane raamat... Päris viit ma talle ei paneks, aga nelja plussi ehk ikka.. :)

Miks siis ainult «võib lugeda»? Sest tegemist on üsna ebaühtlase raamatuga, on tunda pingutust teksti ja tegevuse edasiviimisel. Peategelane käitub nõmeda luuserina (kes ta muidugi ongi) aga selle rõhutamine ja esiletoomine ei anna asjale midagi juurde. Kui Trainspottingu Renton oli siiski tüüp, kelle püüdlustele ja käitumisele võis mingil moel kaasa tunda, siis selle raamatu peategelane ei suutnud mus kuni lõpuni mingit sümpaatiat äratada. Vägivalda, koerasitta, verd ja veidrat seksi on siin küllaga aga kuidagi sellisel pehmel moel, teravust jäi väheseks.

Võibolla on asi selles, et sarnaseid asju on loetud-nähtud juba küllaga aga esitused on paremad olnud. Lugu ise? Galopp sellest, kuidas Scribble (luuser) püüab kätte saada oma unenäolisesse tehisreaalsusesse Vurti kaotatud õde ja vahetada ta tagasi – vahetuskaubaks kombitsaline sültjas «Thing-From-Outer-Space». Teele kuhjuvad takistused ning kaotatakse ja leitakse sõpru (ja vaenlasi ja üldse kõikvõimalikke, robo, vari, koer või Vurt).

Kokkuvõtteks? Neli, sest kõigi nende puuduste kõrval on maailm päris punk, osad tegelased ja stseenid õnnestunud, keelekasutus sellise raamatu jaoks sobiv. Aga ja peale kõige muu oleks mul esimese hooga üsna raske panna viite kirjanikule, kes on nii nõmeda nimega (Manicured Noise eksole) bändis mänginud... Ma loodan, et see polnud tema süü.

Manicured Noise on nõme nimi, nõustun Meelisega. Isik, kes soovitas Jeff Noonile kirjanikuks hakata, sai hakkama ränga kuriteoga. Kaks. Nõrk kaks pealegi.