Hindes ei ole kahtlustki; Noon on üks mu lemmikkirjanikke ja “Nymphomation” tema paremikku kuuluv teos. Kui “Automated Alice’it” sarja osaks mitte lugeda, nagu BAAS paistab eelistavat, on käesolev anne võrdlemisi lõdvalt seotud triloogia viimane, ent ajaskaalal kõige varajasem jagu. Romaan paigutub ilmumisdaatumi suhtes väga lähitulevikku (oletuslikud arvutused lubavad pakkuda, et aastasse 1999). Veel pole puhkenud inimesi ja asju ja laipu ja loomi valimatult ristavat epideemiat ning Manchesteri elanikkond koosneb üldiselt inimestest. Arvuteis kasutatakse lausa flopikettaid, aga mingisugune poolbioloogiline (oletatavasti) nanotehnoloogia on ka olemas — linna on koos katsefaasis uudse doomino-loosimänguga ilmunud reklaam-putuk-robotid (blurbflies; üsna kiiresti “häkitakse” mõni lahti ja/või programmitakse ümber, ametlikele doominokärbestele lisanduvad põrandaalused kärbsed oma sõnumiga, muidugi hakkavad kärbsed omavahel paarituma ning sõnumid lähevad sassi, et Noon saaks luuletada ja muidu sõnadega žongleerida ning enda teoste tõlkimise eesti keelde igaveseks välistada...). Kõikjalt saab lotopileti hinnaga osta salapäraseid doominokive, mis kuni loosimishetkeni suvalisi numbrikombinatsioone vilgutavad. Naelade ja pennide asemel on käibel lovelyd ja punyd. Politseinikest on saanud burgerivõmmid (burgercops), s.t, neid ei rahasta mitte riik, vaid rämpstoidukett Whoompie’s. Kerjused elavad ja töötavad mingites “kerja-aukudes”, mille volitamiseks ja haldamiseks on linnavalitsuses terve omaette osakond. Nii et ikka suuresti düstoopia. Samas on selles maailmas väga palju argituttavlikku ja positiivsetki.
Tegelastegalerii on lai ja inimlik, keskseteks kujudeks salk üliõpilasi, kes näevad lotofirma kurja salaplaani läbi ning hakkavad tumeda jõu vastu oma vahenditega töötama. Tudengeid juhib professor Max Hackle, kelle minevik väga iselaadses matemaatika eriklassis ja hiljem radikaalse “musta matemaatika” ajakirja Number Gumbo juures aeglaselt avanedes kõik niidid ja liinid lõpuks kokku seob. Samal ajal suudab Noon siin raamatus šleifiga kokku siduda ka kogu ülejäänud sarja, seletades lahti nii mõnedki Vurt-maailma mütoloogilised elemendid (mille salapärasus, tõsi, oli eelmiste romaanide lugemise juures pigem huvitavaks plussiks). Me kohtume Hobartiga, saame teada, kust pärineb Vaz ning esimest korda ilmub mängu ka sulg... Kerjuseplika Celial paistab olevat tugev, ent mitte sisuline, vaid pigem metafoorne ja emotsionaalne seos ka “Automated Alice’iga”.
Kirju, pretensioonika ja kahtlemata avangard-kirjanduse taotlustega teose kütkestavaimaks detailiks oli minu jaoks ritualistlik numbrimaagia — kaoseteooriat, mänguteooriat, liikuvaid labürinte, geneetikat ja seksuaalmaagiat ühendav müstiline süsteem, mille toimimise üksikasjadest muidugi päris täpselt ei räägita. Just selline osavalt punutud salapära ja veidi hirmutav hämarus lisavad oma "gunstiambitsioonide" juures üllatavalt loetavale romaanile mõnusa annuse müstikapipart.
Play to win!
Tegelastegalerii on lai ja inimlik, keskseteks kujudeks salk üliõpilasi, kes näevad lotofirma kurja salaplaani läbi ning hakkavad tumeda jõu vastu oma vahenditega töötama. Tudengeid juhib professor Max Hackle, kelle minevik väga iselaadses matemaatika eriklassis ja hiljem radikaalse “musta matemaatika” ajakirja Number Gumbo juures aeglaselt avanedes kõik niidid ja liinid lõpuks kokku seob. Samal ajal suudab Noon siin raamatus šleifiga kokku siduda ka kogu ülejäänud sarja, seletades lahti nii mõnedki Vurt-maailma mütoloogilised elemendid (mille salapärasus, tõsi, oli eelmiste romaanide lugemise juures pigem huvitavaks plussiks). Me kohtume Hobartiga, saame teada, kust pärineb Vaz ning esimest korda ilmub mängu ka sulg... Kerjuseplika Celial paistab olevat tugev, ent mitte sisuline, vaid pigem metafoorne ja emotsionaalne seos ka “Automated Alice’iga”.
Kirju, pretensioonika ja kahtlemata avangard-kirjanduse taotlustega teose kütkestavaimaks detailiks oli minu jaoks ritualistlik numbrimaagia — kaoseteooriat, mänguteooriat, liikuvaid labürinte, geneetikat ja seksuaalmaagiat ühendav müstiline süsteem, mille toimimise üksikasjadest muidugi päris täpselt ei räägita. Just selline osavalt punutud salapära ja veidi hirmutav hämarus lisavad oma "gunstiambitsioonide" juures üllatavalt loetavale romaanile mõnusa annuse müstikapipart.
Play to win!