Sisust pole mõtet pikemalt rääkida, kui et tegu on justkui järjega Lewis Carrolli klassikalistele lasteraamatutele “Alice imedemaal” ja “Alice peegli taga”. Seekord ronib Alice oma onu majas seinakella sisse ja satub läbi ajatunneli aastasse 1998, Manchesteri linna, mis aga ei meenuta vähimalgi määral meile tuttavat reaalsust. Linnatänavatel kondavad kummalised inimese ja looma hübriidid ja ringi sõidavad imelikud masinad. Alice`i papagoi räägib ainult vihjeid sisaldavaid värsse ja mingi imelik mõrvamüsteerium paistab olevat seotud loomaaeda kujutava puzzlega, mida Alice kodus kokku pani, ja millel puudus 12 olulist tükki.
Raamat on lootusetult tõlkimatu. Niivõrd palju on siin keelega mängimist, tõlkimatuid sõnamänge ja omaloodud sõnu. Tegelikult võib öelda, et neil tõlkimatutel sõnamängudel kogu raamat põhinebki. Lugeda aga on väga lõbus ja selline jaburdus on kummaliselt värskendav. Ühinen eelarvustajaga, kindel “viis”.