Mitte päris tundmatu nimi, kuid ka mite midagi väga meenutav. Igastahes on selle jutu põhjal tegemist kindlsti kirjamehega, kelle nime endale korralikult meelde jätan.
Lugu iseenesest on maailmast, mis väga ja väga meenutab Hiina Keisririiki oma hiilgeaegadel (ehk siis u paarsada kuni mõnituhat aastat tagasi). Ka asukad on väga asiaatide moodi ja neile on kaugelt saabunud miskid võõrad, kes käituvad väga tänapäeva yankee`de moodi.
Selles maailmas on kaks kuud ja kui nad mõlemad taevas on tekib tuul, mis ajab inimesi peast segi. Selle vastu on meitrimehed muistsetel aegadel välja mõelnud rahukohad, mis oma erilise ehitusega muudavad tuule helid rahustavaks muusikaks. Jutt räägibki vanast meitrist, kelle lapselaps (mitte vähem meiter kui ta ise) on pealinnas keelu vastu eksinud ja tulnukatega ilma loata suhelnud. Järgneb kohtuprotsess, mille käigus lapselaps süüdi mõistetakse (ja lugejale tehekse üsna täpselt selgeks, et asja eest). Karistusekt lömastatakse tema labakäed, et ta iialgi ühtegi rahupaika teha ei saaks. Ja tõmbab pois end oksa.
Sellega jutt ei lõppe. Samas on lõpp ja kokkuvõte - puändiks on seda raske nimetada, ehkki ka see on olemas, niivõrd hea, et sellest rääkida kohe kuidagi ei tahaks. Tõeliselt võluv jutt ja seda eriti meie tormavas maailmas.
Lugu iseenesest on maailmast, mis väga ja väga meenutab Hiina Keisririiki oma hiilgeaegadel (ehk siis u paarsada kuni mõnituhat aastat tagasi). Ka asukad on väga asiaatide moodi ja neile on kaugelt saabunud miskid võõrad, kes käituvad väga tänapäeva yankee`de moodi.
Selles maailmas on kaks kuud ja kui nad mõlemad taevas on tekib tuul, mis ajab inimesi peast segi. Selle vastu on meitrimehed muistsetel aegadel välja mõelnud rahukohad, mis oma erilise ehitusega muudavad tuule helid rahustavaks muusikaks. Jutt räägibki vanast meitrist, kelle lapselaps (mitte vähem meiter kui ta ise) on pealinnas keelu vastu eksinud ja tulnukatega ilma loata suhelnud. Järgneb kohtuprotsess, mille käigus lapselaps süüdi mõistetakse (ja lugejale tehekse üsna täpselt selgeks, et asja eest). Karistusekt lömastatakse tema labakäed, et ta iialgi ühtegi rahupaika teha ei saaks. Ja tõmbab pois end oksa.
Sellega jutt ei lõppe. Samas on lõpp ja kokkuvõte - puändiks on seda raske nimetada, ehkki ka see on olemas, niivõrd hea, et sellest rääkida kohe kuidagi ei tahaks. Tõeliselt võluv jutt ja seda eriti meie tormavas maailmas.