Jutt on kirjutatud esse vormis. Autor kirjeldab oma suhteid Tshertkovi kogumikega, katseid kirjutada jutt kogumikule ja mis sellest lõpuks välja tuli, nende katsete süzheesid koos kommentaaridega, oma arvamust Strugatskitest ja nende loomingust. Kõik on kirjutatud paraja huumoriga on hästi loetav.
Nii esialgse lugemise kui hiljutise ülelugemise ajal kõikus hinne kuskil nelja ja viie vahel, kalduvusega panna pigem viis.Hea, et enne arvustuse kirjutamist komistasin Gromovi uue romaani "Krõlja tsherepahi" peale ja see tegi mulle mõned asjad selgemaks.
Kõigepealt, miks see lugu mulle meeldis. Nagu Gromovi mainitud romaanigi puhul, on siin suurepärane keelekasutus ja huumor. Võib olla just keelekasutuse pärast ma seda esseed olengi nautinud. Teine põhjus on ilmsem - "Vremja utshenikov 2" üldise halli fooni (mõningate eranditega) taustal torkas see lugu lihtsalt silma, nii et oleks äärepealt viie saanud. Gromovi lugemine lõi hinnete skaala (vist) paika tagasi ja see jutt saab hindeks nelja (tugeva, plussiga, kuid siiski nelja).