Noh, võtan julguse kokku ja arvustan seda romaani nagu omal ajal vene töölised ja kolhoositarid Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi". Või õigemini, peaaegu samamoodi. Sest kui nemad arvustusalust polnud silmagagi näinud, siis mina sain ikka ligi 2/3 läbi, enne kui ära tüütas.
Suht lähitulevik. Maal elab umbes 11 miljardit inimest, on kolooniad Kuul ja Marsil, aga Lebensraumi on hädasti tarvis. Sel ja veel mitmel teisel põhjusel (amaetlikult Saturni ja ümbruskonna uurimiseks) ehitatakse suur kosmoselaev, sihuke põlvkonnalaev (või freeworld, nagu Asimov neid täpsemini nimetab. Mahutab 10 000 inimest. See seltskond komplekteeritakse pisut naljakal viisil -- enamasti umbes nii nagu XIX sajandil Austraaliasse asunikke saadeti.
Pole siis ime, et sinna satub igasugu tüüpe. Kõige hullem -- neid, kellel võimuiha on kõik muud ihad alla surunud.
Järgneb vaikse võimuhaaramise kavatsemise ja elluviimise kirjeldus. Mida tehakse nii põhjalikult, et lõpuks tüütas mind ära.
Aga Bova meenutab paari elementaartõde, mis meil heausklikel inimestel ikka meelest kipuvad minema.
Et inimeste üle võimu saamiseks tuleb nad millegi järgi rühmadesse jagada ja siis need rühmad üksteise kallale ässitada.
Et parim viis diktatuuri kehtestamiseks on koostada ning panna üldrahvalikule arutelule põhiseadus, mis ajab üle ääre võrdsusest, sõnavabadusest, enesemääramisõigusest jne. jpm. Sest kui demokraatialainesse uppunud rahvas selle seaduse üht või teist punkti kirglikult arutab, ei pane nad tähele miski paragrahvi nurka peidetud punkti: "valitsusel on hädaolukorras õigus mistahes seadustest mitte kinni pidada".
Küll hädaolukord juba leitakse, olge mureta.
Vaat' siinkohal ma vaatasingi lõpu ära, leidsin selle olevat ootuspärase ja otsustasin, et lugemata osa võtan ehk kunagi hiljem ette.
Tegelased olid üpris skemaatilised, igaüht hoidis elus vist ainult idee, mille nimel ta tegutses. Või mille vastu. Strugatskitel on suurepärane termin "полупрозрачные изобретатели"...
Kaalusin "kahe" ja "kolme" vahel. Sest ühelt poolt on vene ajal loetud "Ilmategijatest" hea mälestus, teiselt poolt aga... Lõpuks leidsin, et "kolm" ässitaks ehk liiga palju lugejaid selle romaani kallale.
"Kaks" plussiga.
Muide, huvitav, miks julgeolekuülemast neegri nimi oli Kananga? Kas hr. Bovale meenus film "Live and let die"?
Suht lähitulevik. Maal elab umbes 11 miljardit inimest, on kolooniad Kuul ja Marsil, aga Lebensraumi on hädasti tarvis. Sel ja veel mitmel teisel põhjusel (amaetlikult Saturni ja ümbruskonna uurimiseks) ehitatakse suur kosmoselaev, sihuke põlvkonnalaev (või freeworld, nagu Asimov neid täpsemini nimetab. Mahutab 10 000 inimest. See seltskond komplekteeritakse pisut naljakal viisil -- enamasti umbes nii nagu XIX sajandil Austraaliasse asunikke saadeti.
Pole siis ime, et sinna satub igasugu tüüpe. Kõige hullem -- neid, kellel võimuiha on kõik muud ihad alla surunud.
Järgneb vaikse võimuhaaramise kavatsemise ja elluviimise kirjeldus. Mida tehakse nii põhjalikult, et lõpuks tüütas mind ära.
Aga Bova meenutab paari elementaartõde, mis meil heausklikel inimestel ikka meelest kipuvad minema.
Et inimeste üle võimu saamiseks tuleb nad millegi järgi rühmadesse jagada ja siis need rühmad üksteise kallale ässitada.
Et parim viis diktatuuri kehtestamiseks on koostada ning panna üldrahvalikule arutelule põhiseadus, mis ajab üle ääre võrdsusest, sõnavabadusest, enesemääramisõigusest jne. jpm. Sest kui demokraatialainesse uppunud rahvas selle seaduse üht või teist punkti kirglikult arutab, ei pane nad tähele miski paragrahvi nurka peidetud punkti: "valitsusel on hädaolukorras õigus mistahes seadustest mitte kinni pidada".
Küll hädaolukord juba leitakse, olge mureta.
Vaat' siinkohal ma vaatasingi lõpu ära, leidsin selle olevat ootuspärase ja otsustasin, et lugemata osa võtan ehk kunagi hiljem ette.
Tegelased olid üpris skemaatilised, igaüht hoidis elus vist ainult idee, mille nimel ta tegutses. Või mille vastu. Strugatskitel on suurepärane termin "полупрозрачные изобретатели"...
Kaalusin "kahe" ja "kolme" vahel. Sest ühelt poolt on vene ajal loetud "Ilmategijatest" hea mälestus, teiselt poolt aga... Lõpuks leidsin, et "kolm" ässitaks ehk liiga palju lugejaid selle romaani kallale.
"Kaks" plussiga.
Muide, huvitav, miks julgeolekuülemast neegri nimi oli Kananga? Kas hr. Bovale meenus film "Live and let die"?