Veel üks täiendus "Piknikule". Seekord üsna ebaõnnestunud. Kõige rohkem häiris kirjastiil, mis läks kohati lausa labaseks. Siiski loos on ka helgemaid kohti, nii et võib isegi lugeda, mine tea, võib olla mõnele meeldibki.
(lühiromaan aastast 1996)
Meeldis.
Täiesti tõsiselt.
Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.
"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.
"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.