"Iliumi" järg on sama hea, pakkudes uusi üllatavaid pöördeid kogu loosse.
Lühike ülevaade erinevate peategelaste tegemistest, mis toimub 8-9 kuud peale eelmise romaani sündmusi:
Moravecid aitavad troojalasi ja kreeklasi võidelda Olympose jumalate vastu. Kui nad aga avastavad, et portaal Marsi ja Trooja vahel on kokku kukkumas, lahkuvad nad Troojast tagasi oma ajastusse. Korraldavad seejärel ekspeditsiooni Maale ja võitlevad seal erinevate inimvaenulike orgaaniliste ja anorgaaniliste olenditega.
Kreeklased ja troojalased hakkavad parema (jumalate) puudumisel taas madistama omavahel. Vahepeal on aga Zeus mitmenädalasse unne uinutatud ja jumalad tülitsevad omavahel ja seejärel puhkeb tõsisem lahing jumalate endi vahel. Alguses on kreeklased peaaegu Troojat vallutamas, kuid pikapeale surutakse nad tagasi ja mõne nädala pärast on nad suhteliselt lootusetus piiramisrõngas. Siis aga teleporditakse kogu Trooja ja armeed 6000 -nda aasta tagusesse tulevikku moraveccide ja posthumanite juurde, mille peale vaenupooled lõpetavad üksteise hakkimise.
Post-humanitel on rasked ajad: aina sagedamini tuleb teha endiste robotteenritega. Pikapeale muutub rünnakute surve liiga suureks ja erinevad kogukonnad üle planeedi on hukkumas või hukkumise äärel. Õnneks sekkuvad õigel ajal moravecid, kellelt saadakse korralikumad relvad ja muu toetus.
Raamatu lõpu poole kirjeldatakse palju happy-end lugusid erinevate osapoolte tegemistest. Üks toredamaid asju oli kreeklaste ja troojalaste pidu-püha, mille käigus jõid endised vaenupooled ennast täis ja põletasid koos ära suure puuhobuse. Pidustus tehakse vist traditsiooniliseks ;)
Raamatus on veel rohkem tegelasi ja vaenupooli ja vaatepunkte loole, kui viitsin siin arvustuses praegu mainida. Täitsa imetlusväärne, kuidas nii keeruline lugu on suudetud esitada ja otsi omavahel kokku viia. Väga palju eelmises raamatus saladusse jäetud asju sai selgemaks, kuid salajasi asju tuli ka juurde; umbes nagu Hüperioni saaga II osa, mida võis pidada lõpetatuks, kuigi mõnegi saladusse jäetud asjale esitati valgust alles Endymioni saagas. Praeguseski raamatus tehti mõnedele väga pahadele elementidele ära, kuid (minu jaoks?) jäi suhteliselt arusaamatuks nende päritolu.
Hinde võtab alla samamoodi nagu eelmiseski osas: päevapoliitiline vari. Seekord oli see siiski vähem häiriv, kui eelmises raamatus, vist ilmselt selle pärast, et teadsin seda oodata.
Lühike ülevaade erinevate peategelaste tegemistest, mis toimub 8-9 kuud peale eelmise romaani sündmusi:
Moravecid aitavad troojalasi ja kreeklasi võidelda Olympose jumalate vastu. Kui nad aga avastavad, et portaal Marsi ja Trooja vahel on kokku kukkumas, lahkuvad nad Troojast tagasi oma ajastusse. Korraldavad seejärel ekspeditsiooni Maale ja võitlevad seal erinevate inimvaenulike orgaaniliste ja anorgaaniliste olenditega.
Kreeklased ja troojalased hakkavad parema (jumalate) puudumisel taas madistama omavahel. Vahepeal on aga Zeus mitmenädalasse unne uinutatud ja jumalad tülitsevad omavahel ja seejärel puhkeb tõsisem lahing jumalate endi vahel. Alguses on kreeklased peaaegu Troojat vallutamas, kuid pikapeale surutakse nad tagasi ja mõne nädala pärast on nad suhteliselt lootusetus piiramisrõngas. Siis aga teleporditakse kogu Trooja ja armeed 6000 -nda aasta tagusesse tulevikku moraveccide ja posthumanite juurde, mille peale vaenupooled lõpetavad üksteise hakkimise.
Post-humanitel on rasked ajad: aina sagedamini tuleb teha endiste robotteenritega. Pikapeale muutub rünnakute surve liiga suureks ja erinevad kogukonnad üle planeedi on hukkumas või hukkumise äärel. Õnneks sekkuvad õigel ajal moravecid, kellelt saadakse korralikumad relvad ja muu toetus.
Raamatu lõpu poole kirjeldatakse palju happy-end lugusid erinevate osapoolte tegemistest. Üks toredamaid asju oli kreeklaste ja troojalaste pidu-püha, mille käigus jõid endised vaenupooled ennast täis ja põletasid koos ära suure puuhobuse. Pidustus tehakse vist traditsiooniliseks ;)
Raamatus on veel rohkem tegelasi ja vaenupooli ja vaatepunkte loole, kui viitsin siin arvustuses praegu mainida. Täitsa imetlusväärne, kuidas nii keeruline lugu on suudetud esitada ja otsi omavahel kokku viia. Väga palju eelmises raamatus saladusse jäetud asju sai selgemaks, kuid salajasi asju tuli ka juurde; umbes nagu Hüperioni saaga II osa, mida võis pidada lõpetatuks, kuigi mõnegi saladusse jäetud asjale esitati valgust alles Endymioni saagas. Praeguseski raamatus tehti mõnedele väga pahadele elementidele ära, kuid (minu jaoks?) jäi suhteliselt arusaamatuks nende päritolu.
Hinde võtab alla samamoodi nagu eelmiseski osas: päevapoliitiline vari. Seekord oli see siiski vähem häiriv, kui eelmises raamatus, vist ilmselt selle pärast, et teadsin seda oodata.