Dan Simmons

Tegemist ongi vägagi kummastava raamatuga. Kirjanduslikke arutelusid, võimalikke paralleele ja vihjeid on küllaga, huvitavaid ideid samuti – on näha, et Simmons on selle kallal kõvasti tööd teinud. Mõneti aga näib, et Iliase kulg ja lugu on tema jaoks veidi võõrad ning arutelud paistavad referatiivse iseloomuga. Shakespeare sonettide probleemid tunduvad tal kuidagi usutavamad olevat. Aga mine võta kinni. See on siiski väike etteheide – tegelaste epiteetide kordused ning sõnavalik on nauditavad, antiikkangelased suuremad elust ja üldiselt usutavad. Moravecid teravmeelsed ja inimlikumad kui inimesed... Kõik jookseks nagu oma rada. Ja siis toob Simmons sisse mingusugused B-kategooria taplustseenid, napid põgenemised ja absurdse vedamise ja juhuste kokkulangemise.

Üldiselt siis minu arvamuse järgi muutub raamat pikapeale (ja raamat ON pikk ja paks) selliseks poistekirjanduseks, kus tegelastel on võlumõõgad ja nähtamatuks tegev müts ja palju rabelemist ja mehistumist ja karastumist ja kõik see muu kraam. Paatost (selle mõiste kreeka tähenduses) on vähevõitu, tundeid asendab elav sagimine. Vahel paistab seda hyperioni (ilu-võlu-õudu) Simmonsit aga see kaob kiiresti. Üldiselt huvitav lugeda, aga ei raputanud kuigivõrd. Korralik töö siiski. Neli.

PS. Eelarvustaja mainitud «teatud rahvusvähemust» silmas pidades poleks ma väga imestunud, kui järgmises osas tuleks juttu kõige muu kõrval ka demiurgist, Jeesusest endast ja minu poolest kasvõi kängurudest ja mandariinidest. Kõhe on kuidagi.
-----
15.11.2005 hinne neljalt kolmele. Hilisema «Olympose» mõjul.

Raamatu kolmest liinist meeldis mulle tegelikult enim kõrgtehnoloogiline Trooja sõda, mis aga ei kujutanud endast suurt enamat kui Simmonsi fantaasiaga pikitud sujuvat "Iliase" ümberjutustust. Kuna hard - sf mulle suuremat ei istu, siis moravecide reisi alguspool oli parajalt tüütu. Asi paranes aga tunduvalt peale Marsile jõudmist. Kolmanda liiniga oli asi täpselt vastupidi: eloide elu kujutamisel polnud vigagi, aga reis orbitaallinna ja sekeldamised Prospero ja Calibaniga ajasid ainult haigutama. Lisaks eelpoolmainitud juutide teema, mis ilmselt on ka eelmistel arvustajatel silma jäänud.

Kokkuvõtteks kaldub kaalukauss siiski selle poole, et pigem "meeldis" kui "ei meeldinud". Kuna lõpus jäi kõik üsna pooleli, on ilmselt lähitulevikus oodata teist osa, kus tegeletakse arvatavasti Odüsseuse rännakutega. Omal ajal sai Hyperioni/Endymioni saagat igatahes palju suurema huviga oodatud. Kuid kirjutamisvõtted on Simmonsil selged ja küllap suudab ta etteantud teemast kui mitte särava ja geniaalse teose, siis huviga loetava keskmisest pisut kõrgemal seisva asja valmis teha küll.

Terraformeeritud Marsil, Olümposel, elavad jumalad (nagu me esimesest arvustusest teame, siis nemad ongi posthumanid), ja tegelevad Trooja sõjale kaasaelamisega. Sõja käiku nad ette ei tea. Selleks aga, et kõik toimub Homerose tekstiga kooskõlas, on nad minevikust ellu äratanud trobikonna teadlasi, kes sõda jälgivad ja sellest ette kannavad. Trooja sõja tähtsus jääb romaani lõpuks lahtiseks. Hüpoteesina võib oletada, et sõda toimubki õiges ajas ja kohas, et “jumalaid” mängivad posthumanid olidki need Kreeka mütoloogia jumalad ja et mingil eesmärgil on neil tarvilik, et sündmused kulgeksid täpselt Homerose järgi.

Ja siis on veel ridamisi igasugu muid olendeid, kellest kõige inimlikumad ja olulisemad on Jupiteri kuudel töötavad biomehhaanilised robotid moravecid. Mõistagi ei ole mõtet kogu romaani taustsüsteemist detailset ülevaadet teha, sest see on äärmiselt mahukas ja väga palju jääb veel varjatuks. Kui siin ongi üldse peategelane, siis on selleks XXI sajandi teadlne Thomas Hockenberry, kes satub jumalatega konflikti ja üritab muuta Trooja sõja käiku. Lugeja jaoks on muidugi põhiküsimuseks, et miks siis tulevik on selliseks kujunenud, milleks see Trooja sõda ja millega need posthumanid hakkama said. Vastuseid tasapisi saab, aga iga uus vastus tekitab hulgaliselt uusi küsimusi. Nano- ja kvanttehnoloogia, ajarännud, faximised, morfimised jne.

Romaan on üldiselt üsna kaasahaarav, 600+ lehekülge lähevad alla ladusalt. Kõrgemat hinnet aga ei tule, osalt eelarvustajate nimetatud põhjustel, osalt seepärast, et vaatama kogu sellele teaduslike, mütoloogiliste ja kultuurilooliste teemade kasutamisele ja põimimisele, on romaan kuidagi... lahja. Hooti selgelt meelelahutuslik põnevik ja siis tahab olla filosoofiline. Karakateriseeringud (mis sest, et siin ühtegi õiget inimesest tegelast peaaegu ei olegi) on kehvapoolsed. Kohati on kirjeldused liiga tehnilised, millest mõikab midagi ainult kvantfüüsik; kohati süžee takerdub (moravecide kosmoselend, Daemani ja Harmani sekeldused Calibaniga asteroidil). Tegevus toimub kolmes liinis, kaks neid põimuvad, kuid selgelt ei ole Simmonsil kõik liinid võrdselt õnnestunud. On kunstlikke süžeepikendusi ja põhjendamatuid kõrvalliine. Ma ei heida otseselt ette ka teatavat kontseptsioonitust (sest millest romaan õigupoolest on?), sest ei pea ju alati kirjutama klassikaliste kaanonite järgi, aga puudu – või õigemini nõrgalt arendatud – on emotsionaalne plaan. Simmonsit pole külastanud sama inspiratsioonipuhang, mis Hyperion Cantose kirjutamise ajal, sellest tulenevalt on romaan ka kuidagi kistud. Umbes "neli miinus".

"Ilium" on raamat mis mul päris tükk aega on kapi otsas vedelenud ja lugemist nurunud jäädes samas ikka ja jälle kuidagi tahaplaanile. Midagi mind selle juures hirmutas ja tänu sellele ei tekitanud konkureeriva kirjanduse ettepoole nihutamine ka erilisi süümepiinu. Nüüd tagantjärele ma muidugi kahetsen seda.

Raamatu tegevus leiab esmapilgul aset kusagil kaugel tulevikus. Inimesed on arenenud edasi uusinimesteks (posthumans), kuid säilinud on ka traditsioonilised inimesed (old-style humans). Kusagil ukerdavad ringi uusinimeste loodud pooleldi bioloogilised ja pooleldi mehhaanilised intelligentsed moodustised moravecid, kes pärast oma loojate kuhugi kadumist pisitasa oma elu elama olid asunud. Moravecide suureks üllatuseks on keegi kätte võtnud ja ootamatult Marssi terraformeerima asunud. Loetud aastate jooksul on punasest planeedist saanud sinakas-roheline ning uurimisrühm avastab, et asja taga on Vana-Kreeka jumalad, Zeusiga eesotsas.

Kogu tegevus leiab aset läbi kolme tegevusliini, millest radikaalseimat nähakse läbi Trooja sõja spetsialisti Thomas Hockenberry silmade läbi. Oma olemuselt on tegemist meie kaasaegsega, kes elustati uuesti Kreeka jumalate poolt, et ta jälgiks Trooja sõja käiku. Kas tegemist on päris sõjaga või jumalate poolt taaslavastatud atraktsiooniga paraku sellest raamatust ei selgugi. Igatahes on teada, et jumalad on kuidagi seotud uusinimestega ning uusinimesed on usinasti tegelenud kvantfüüsika ning aja ja ruumi uurimisega. Kõik muutub aga siis kui Hockenberry satub jumalikus intriigis kasutatavaks etturiks, mis omakorda annab talle võimaluse oma elunatukese päästmiseks muuta sõja käiku.

Teine liin on moravecide oma. Marsi anomaaliaid uurima lennanud moravecide laev lastakse alla täiesti uskumatu fenomeni poolt: taevasse ilmub ootamatult ülipikka kasvi habemik mees kaarikuga ning tema poolt visatud välk annihileerib pool sõidukist jättes ellu ainult kaks reisijat: Mahnmuti Europalt ja Orphu Iolt. Vaatamata sellele, et Orphu on mehhaaniline osa on peaaegu täielikult hävinenud, otsustavad nad missiooni, milleks on Seadeldise toimetamine Olympus Monsile, lõpuni viia.

Viimase liini keskseks tegelaseks on traditsiooniline inimene nimega Daeman. Traditsioonilised inimesed on dekadentlik kamp, kelle elu eesmärk on kunagi uusinimesteks saada. Kuna see kõik toimub iseenesest 100 aastaseks saamisel, siis veedavad nad oma elupäevad tegeledes kõikvõimaliku dekadentsusega. Kun transport käib läbi spetsiaalsete faksteleporterite ning kõik töö teevad ära robotid on nad ajapikku mandunud ja nende maine tegevus on suunatud ainult tarbimisele. Üks tegelastest nimetab neid isegi eloideks (Wellsi "Ajamasin" järgi). Kuid ajapikku hakkavad toimuma sündmused, mis asjad kõik pea peale keeravad.

Nagu Simmonsi Hyperioni ja Endymioni lugudegagi on selle raamatu näol tegemist duoloogia ühe osaga. "Ilium"-i jätk kannab nime "Olympos" ning koos moodustavad nad ühe terviku. Üksikuna ma kumbagi raamatut lugeda ei soovita, sest lõppu jõudes on üsna selge, et lugu jääb poolikuks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mina jäin rahule. Kui ma peaksin seda võrdlema mõne teise raamatuga, siis esimese asjana kargab mulle pähe Roger Zelazny "Valguse isand" ("Lord of Light") arendades samasugust kõrgtenoloogiliste jumalate liini. Kuigi paaris kohas jutuvestmine takerdus ei piisanud selleks, et ladusat esitust rööpast välja lüüa. Küll miinusega, aga kindel viis.