Jutt kahe erineva tsivilisatsiooni kokkupuutest. Mitte kokkupõrkest vaid just kokkupuutest.
Kolm sõpra kavatsevad ronida kõrguselt teisele mäetipule, mis Maal asub. Paraku selle asemel, et teha seda ontlikult ja ettenähtud korras (ehkki ka täitsa ametlik luba on neil olemas) otsustavad nad seda teha "metsikult". No ja jäävad selle juures armetult vahele. Sel hetkel ilmneb lugejale täie selgusega see, mida on seni küll peenelt vihjatud, kuid mitte otse välja öeldud - tegevus toimub tulevikus. Varsti selgub, et siiski üsna lähedases, kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Sõbrakesed võtab ette ei keegi muu, kui ÜRO peasekretär isiklikult. ÜRO tundub olevat ses ajas Väga Kõva Sõna ja selle ülimus veel eriti. Ülimus paneb härrased fakti ette - lähete kenasti sidima ja ei roni enam iialgi või võtate endaga kaasa ühe putuka. Putukas aga on nimese suurune ja nimetab end "kuulajaks". Muuseas, kogu tema rass teeb seda ja nad on asustanud Antarktika ja see ongi neile selleks otstarbeks antud.
Edasine tegevus räägibki sellest, kuis seltskond mäkke ronib ja kui putuk välja arvata, siis ulmelist elementi on kaunikesti napilt ja loodusvaatlusi ning praktilise alpinismi kirjeldust üsna küll.
Njah, mis siis kokkuvõtvalt öelda. Ilmselt oleks ülekohtune juttu halvaks ja mõttetuks nimetada. Ega tahakski seda teha. Paraku ei saa öelda, et ma hirmus alpinismi fanaatik oleksin (paar korda küll mägedes käind, kuid ilma erilise elamuseta), mistap oln mul väga raske sellele üldse kaasa elada. See "kuulajate" osa mulle meeldis, kui jäi tshimaruke lahjalt eksponeerituks. Vat panen kõva "rahuldava". Jutt oli hästi kirjutet, kuid ei suutnud tekitada "sence of wonder"`it, mida ma sedasorti lugude juures ootaks. Muuseas, kel english üle arusaamise käib, siis on see olemas ka idanaabri keeles, kuid selle nime tõlkimise eest vääriks tõlkija küll urvaplaastrit - 2004 aasta mai "Jesli" ajakirjas on loo nimeks "Ärkamine" ("Voshozhdenije", võib tõlkida ka "tõus").
Kolm sõpra kavatsevad ronida kõrguselt teisele mäetipule, mis Maal asub. Paraku selle asemel, et teha seda ontlikult ja ettenähtud korras (ehkki ka täitsa ametlik luba on neil olemas) otsustavad nad seda teha "metsikult". No ja jäävad selle juures armetult vahele. Sel hetkel ilmneb lugejale täie selgusega see, mida on seni küll peenelt vihjatud, kuid mitte otse välja öeldud - tegevus toimub tulevikus. Varsti selgub, et siiski üsna lähedases, kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Sõbrakesed võtab ette ei keegi muu, kui ÜRO peasekretär isiklikult. ÜRO tundub olevat ses ajas Väga Kõva Sõna ja selle ülimus veel eriti. Ülimus paneb härrased fakti ette - lähete kenasti sidima ja ei roni enam iialgi või võtate endaga kaasa ühe putuka. Putukas aga on nimese suurune ja nimetab end "kuulajaks". Muuseas, kogu tema rass teeb seda ja nad on asustanud Antarktika ja see ongi neile selleks otstarbeks antud.
Edasine tegevus räägibki sellest, kuis seltskond mäkke ronib ja kui putuk välja arvata, siis ulmelist elementi on kaunikesti napilt ja loodusvaatlusi ning praktilise alpinismi kirjeldust üsna küll.
Njah, mis siis kokkuvõtvalt öelda. Ilmselt oleks ülekohtune juttu halvaks ja mõttetuks nimetada. Ega tahakski seda teha. Paraku ei saa öelda, et ma hirmus alpinismi fanaatik oleksin (paar korda küll mägedes käind, kuid ilma erilise elamuseta), mistap oln mul väga raske sellele üldse kaasa elada. See "kuulajate" osa mulle meeldis, kui jäi tshimaruke lahjalt eksponeerituks. Vat panen kõva "rahuldava". Jutt oli hästi kirjutet, kuid ei suutnud tekitada "sence of wonder"`it, mida ma sedasorti lugude juures ootaks. Muuseas, kel english üle arusaamise käib, siis on see olemas ka idanaabri keeles, kuid selle nime tõlkimise eest vääriks tõlkija küll urvaplaastrit - 2004 aasta mai "Jesli" ajakirjas on loo nimeks "Ärkamine" ("Voshozhdenije", võib tõlkida ka "tõus").