Raamat ise on sellest, kuidas mees ja naine, kel juba varajasest noorusest on omadus teiste inimeste mõtteid (tahtmatult) kuulda satuvad kokku ja kuidas nende erilise läheduse tõttu saab neist pea ideaalne paar. Naisel aga hakkab arenema vähk ning raamatu esimestes peatükkides ta sureb. Mees satub sellest vaimsesse segadusse ning alustab eskapistliku galoppi (amokki?) mööda Ameerikat kohates seal nõmedust, tühisust, ilgust ja ultravägivalda, mida võimendab see, et ta kuuleb pealt iga ohvri ja tapja mõtteid. Siin on mõningates stseenides tunda kogenud õuduskirjaniku kätt ning teistes jälle – paraku – hollivuudliku stampsust. Selline peategelase enese ja inimeste eest põgenemine lõpeb haiglas, palatinaabriks üks ema narkosõltuvusest põhjustatud tugevate väärarengutega autistlik poiss... kel on selles raamatus lõpuks üsna oluline roll.
Selline on raamatu oleviku ja võiks öelda et põhiliin. Kõrvalliinidena esitatakse tagasivaateid just mehe ja naise kooselule ning mehe tööle matemaatikuna, kus ta püüab kirjeldada (oma dok. töö raames) inimteadvust kui lainefunktsiooni. Paraku puuduvad mul matemaatilised teadmised nende võrrandite kontrollimiseks ja väidete kritiseerimiseks, mida Simmons seal esitab, aga usutavasti lasi ta need kellelgi üle vaadata. See selleks. Mittematemaatilises keeles (ja ruumis) on aga siinkohal samuti tegemist tuntud küsimusega, et kui me midagi vaatleme, kas see on olemas enne, kui me sellele pilgu heidame (iseseisvana) või loome me asju olevaks nendele tähelepanu pöörates. Simmons kaldub selle poole, et suured mõtlejad loovad asjad olevaks ning me elame nende poolt tühjusest olevaks (ja olnud olevaks) saanud maailmas. Sinna lisandub veel hargnevate maailmade küsimus, mis minu arvates otsustavalt eelneva küsimusega ei seondu.
See osa oli tegelikult üsna hästi õnnestunud ning kahtlemata raamatu parim. Siin paistab järjekordselt välja (nagu näitks ka Hyperioni saaga viimaste raamatute puhul), et kui Simmons ennast kokku võtab suudab ta üsna korralikult filosoofilisi ja teoloogilisi probleeme esitada ja nende üle arutada. Viimastes Hyperionides aga on ebaproportsionaalselt palju pahna sees.
Kokkuvõttes kaldubki mu arvamus nelja miinuse poole – see neli on siin peamiselt nende eelmainitud võimalike maailmade ja olevaks saamise üle arutluste tõttu, aga päris puhta neljana ei saa seda kirjeldada, sest arutlused olid justkui hüplikud ning liiga palju elemente korraga esitavad. Võib oletada küll, et taotluslikult.