Kõige nõrgem Simmons, mida olen juhtunud lugema. Siin puudub Simmonsile omane jõhkrus ja lüürika; kriipiv traagika ja mõtisklev inimlik plaan. Kõige rohkem meenutab see vampiiriromaan keskmisel tasemel poliitilist thrillerit; olemata tegelikult sealjuures halb. Lihtsalt Simmonsil on hulga paremaid asju.
“Öölaste” peamine väärtus on vampiirinduse teaduslikus põhjenduses ja tehakse seda nauditaval moel, mis ühendab teadaolevad faktid Vlad Tepes’ist; Rumeenia ajaloost ning viroloogiast. Selline õuduse ja teadusulme segu. Ceascescu kukutamise järgsest Rumeeniast tuli päevavalgele tõepoolest palju hirmuäratavaid fakte - eks need kirjaniku inspireerisidki. Paraku jääb ainekäsitlus kuidagi üheplaaniliseks ja primitiivseks. Au tuleb annda muidugi tõsisele uurimistööle nii meditsiini, geograafia, kui ajaloo alal; kuid kas mitte liigtihe kogutud alusmaterjal ei uputagi lõpuks raamatu sisu. Simmonsil näikse nagu olevat läbitöötatud taustandmeid liiga palju olnud ja enda fantaasialõng jäi lühikeseks.
Nii näiteks kipub romaani esimene poole liialt biomeedika alla vajuvat. Mõned leheküljed olid täis tihedat “erialast” sõnavara, mis kohati inglise keelt enam üldse ei meenutanud. Teine pool - O´Rourke’i ja Neumani quest Rumeenias oli jälle liialt trafaretne ja ei mõjunud usustavalt. Liiga keeruliseks tegi autor oma kangelastele olukorra, et selles võiduka lõpuni jõudmiseks, oleks nad pidanud kasutama mõnd regulaararmeed. Lõpustseen meenutas jälle halbu ameerika filme - teadupoolest lõpevad nad suure plahvatuse saatel, enne mida kangelane ennastsalgavalt on võikast surmast päästnud oma armastatu, et siis helikopteriga taevassepaiskuvate leekide taustal resigneerunult ja õnnelikult vabaduse poole lennata. Õnneks päästab “kolmest” epiloog ja viimane lause - Perhaps I will live forever.
Allikmaterjalina on Simmons ohtralt kasutanud Florescu ja McNally Dracula ainelisi teoseid ning need vana vampiiri “unenäod verest ja rauast” on ka raamatu paremad osad. Jällegi saadan vampiirihuvilise Feliks Oinase kogumiku “Tuul heidab magama” juurde; kas see eesti-ameerika teadlane on oma vampiiriuuringuis seda nende raamatuid kasutanud. Mõnus koht oli see, kus ”päris” Dracula Bram Stokeri raamatut meenutab - I have read and seen Stoker’s abominable and awkwardly written melodrama, that compendium of confusions which did nothing but blackened and trivialize the noble name of Dracula.
Nagu Simmonsile kohane, on ka siin katoliku preester - Mike O´Rourke - Vietnami veteran, kes 18 aastat tsölibaati pidanud, selle vajadust mõistmata ja lõpuks oma usus kahtlema lööb. Kahtlemata isa O´Rourke’i kujus palju jooni kirjanikust endast. Kas Simmonsit kasvatati katoliklius vaimus, ta on pärit Illinois’ist; sõdinud ‘Namis...ja tegelikult näeb ka üsna O’Rourke’i kohta antud kirjelduse järgi välja. Preester vihjab raamatus oma sõbrale Chicagost - kirjanik Dale’ile. Dale Stevens on tegelane romaanis “Summer of Night” ja samuti üks Simmonsi inkarantsioone enda raamatutes.
Hästi, raamat oli üsna põnev, hästi kirjutatud, vastab põnevuskirjanduse reeglitele - sellest ka see primitiivsus - ning sisaldab mõningaid üsna vahvaid ideid. Pisut kergekaalulisema lektüüri kirjutamist võib ju Simmonsi taoline tegija endale lubada. Kuid võrreldes kasvõi näiteks “Lovedeath’iga” on tase ikka üksjagu madalam.
